Jeremy

Jeremy - Arthur Barron 1973

Ma ei usalda tšellomängijaid! No kohe on mingi tõrge nende suhtes, tunduvad kuidagi salakavalate ja alatutena. Üks mu hea sõber on pilli oskuslik käsitleja, kuid õnneks ei ole ta minu nähes poognaga üle keelte vedanud, sellest on vaid vargsi juttu tehtud ning vast tänu sellele tundub Antti ikka veel mõnus ants olevat. Ja siis ma tean üht tšellopedet, kes käib Helsingi homobaarides ringi, pillikott üle õla. Arvatavasti pidevalt, sest mina olen ühes sealses meestebaaris tuttavate soome gaydega kaks korda käinud ja mõlemal korral oli mees tšellokastiga kohal, ükspäev sammus isegi Mannerheimil vastu. Mis värk selle tšello tassimisega on, mine võta kinni? Igal juhul veider. Käesoleva filmi esimene pooltund räägib ka tšellomängimisest ja kohe tundus väga kahtlane ning otse loomulikult jõuduammutavalt igav. Õnneks tuli aga suurimal tüdimuse hetkel ekraanile üks tantsiv tüdruk ja linalugu sai algust teha oma põhistooriliiniga, ehk noorte enesemääramist tõstva romantikaga, vanemate iket tõrjuva armastusega. Aastal 1973 valiti see armastusdraama Cannes´i festivalil publikulemmikuks ja seda otsust võis täiesti mõista - tegu oli ühe äärmiselt lihtsa, kuid hingemineva teosega. Vahetust tundega lihtne selge lugu noorte tundeelust ja ka seksuaalkäitumisest mis ei olnud kaotanud oma värskust, kuigi samalaadseid nn. indie-fiiliga noortekaid tehakse praegu teisigi, kasvõi seesama Juno või Freaks and Geeks kui näidet vaja tuua. Omal ajal uudne noortefilm mis tegi oma siiruses kindlasti paljudel teismelistel tuju rõõmsaks, minul otse loomulikult. Armas, aus ja südamlik. 4/5

Võin teile kinnitada, et peale armumist tšellosid enam ekraanile ei lastud, sest seal kus on naine, ei ole sellele pillile enam ruumi.