Tosinkond aastat tagasi hakkasid järsku WP fanzine´ide lehekülgedel figureerima idabloki ja venemaa skinheadid. Millegi pärast olid jänkid ja britid neist eriti vaimustunud, tundus justkui saanuks kogu äärmuslikum valge võitlus enesele järsku poole võrra rohkem järgijaid, liitrite kaupa värsket verd venemaalt. Usun, et ma ei olnud ainus kelles selline idakiilakate ülistamine kummastust tekitas, kuigi seletus sellele on lihtne, seda millest kus läänes räägiti ja unistati, seda idapoolsed saatsid igapäevaselt korda ning paljudele tundusid just need karmid vene karud õigete Odini sõdalastena. Igal juhul on siiani mulle võõramad vene svastikaskinnid kui näiteks Iisraeli või Singapuri neonatsid, sest russid peaksid ju olema kõik kommunistid, nende keel on ju ametlik kommunismikeel ja nende geen on kommunistigeen Viimast väidet lükatakse Venemaal küll ümber väitega, et kõike kommutükka tegid juudid, kuid mis goiliku lambakarja mulje see jälle omakorda naaberrahvusest jätab? Olgu, filmi juurde. Pavel Bardin oli suutnud luua väga elutruu pildi vene skinnidest, nende mõttemaailmast ja tegevusest ning tänu õnnestumise eest peab asetama siinkohal first-person kaamerakasutusele mis seni edukalt horrorkinos laineid löönud. Mockumentary stiil oli välja mängitud usutavalt, sest põhjaks valiti idanaabrist skinheadide harrastus, kus kolm peksavad neegrit ja üks filmib YouTube´i tarbeks. Sääraseid vägivallaklippe on sadu ja see trend tundub vaid hoogu koguvat, tundub lausa, et võistlusmomenti tekitavalt, et kes suudab rohkem vägivalda lindile saada. Mõrvad ja sandistamised, selliseid salvestisi konfiskeerivad miilitsad üle päeva. Aga just selliste videote tõttu on käesolev teos ehe, on olemas süü miks üks skin teisi filmib, on olemas väljund säärasele kodukootud dokumentaalfilmile. Asi töötab, eriti veel kui filmitud materjalgi tundub näitlemisevaba ja loomulike apsakatega. Olen siin aastaid otsinud perfektset skinheaddraamat ja kusagil filmi keskel tundus, et Russia 88 võib selleks saada, kodumaal juba keelatud ja puha. Minu suureks meelehärmiks aga otsustas lavastaja peale dokumentaalfilmina mõjuva sotsiaalkriitika, võimumehhanismide korruptsiooni ja tänapäeva venemaa poliitilise kahepalgelisuse paljastamise näidata veel ka banaalset draamat, Julia ja Romeo lugu nagu üks arvustaja seda haledat tragöödiat nimetas. On väga tugev film mis seisab kindlalt oma koduvideo vormis, kuid järsku arvatakse sellest veel vähe olevat, vaja sisse tuua ka inimlikud kurbmängud, täiesti võõrkehad kui võtta arvesse kahte kolmandikku filmi algusest. Nuuks, nuuks ja keerati hea skinnidraama vussi. Aga hoolimata oma "massiivsest" lõpust oli tegemist ikkagi ülivärske kriitikafilmiga ja kindlasti ühe elutruuma skinnidraamaga. 3,5/5
Venemaal ikka vene moodi - pudel vodkat ja purk hapukapsaid sakuskaks.
nende skinnidraamadega on see jama neh, et Romper Stomper ja The Believer* on nagu mingi lae või sellise püstitanud...ainult, et see lagi nagu suh't madal ju..ei ole võimalik, et ei saa paremini teha ilma igasugu vahmiili-laavi või krt teab mis storydega vilmi persse keeramata...
ReplyDeleteca Tunni perast peaks see 88 alla jõudma , et ei tea kas teen erandi ja vaatan normaalses olekus ka mõne vilmi ära või ootan pühabani...
*The Skin ja Pariah on liiga absurdsed, et neisse kuidagi tõsisemalt suhtuda ja madeinhistoryxiisenglandid võib üldse ära unustada...
Vaata ära ja kirjuta!
ReplyDeletePseudodokumentaalfilmi vorm annab siin lavastajale hea eelise igatsorti klišeed välja vabandada, kaamera ees ju skinnid lollitavadki niimoodi, karjuvad oma loosungeid ja tõstavad kätt. Kaamera ees eputamine kuulub asja juurde.