Pereval - Перевал

Pereval - Vladimir Tarasov 1988

Kui Metsavana paar päeva tagas minult messengeri vahendusel selle animatsiooni kohta uuris, väitis ta, et tegu on ühe ta ereda lapsepõlvemälestusega. Aga ta ei ole ainus, aastat-poolteist tagasi väitis Baka foorumis seda sama Kammerer ning sellest on pajatanud ka paar teist tuttavat. Minul isiklikult oli see aga esimene kokkupuude, võiks siis lausa öelda, legendaarse nõukogude ulmeanimatsiooniga. Põhineb Kir Bulõtšovi lühiromaanil "Mäekuru" ja sellest võib pikemalt lugeda Ulmeguru Ulmeseosete nimelisest blogist, mina raamatuga tutvunud ei ole ning võrrelda ei oska. Küll aga väidan julgelt, et tegu on ühe parima ulmeanimatsiooniga mida mu silmad näinud on. Jätan visuaalse külje kiitmise Kammereri hooleks, kes oma varjusurmas viibivas blogis on teinud animatsioonist päris põhjaliku lahkamise ja mainin vaid, et minule avaldas enim muljet kosmoselaeva kujutamine. Kui vööra planeedi toonide ning maastkega oli kõik selge, siis mägedesse hädamaandumise teinud tähelaev oli midagi enamat kui nõukogude tüüpdisaini illuminaatoritega hõbenool, standartne kommude kosmosesüstik. Vladimir Tarasov´i käe all loodud sõiduriist oli abstraktselt toimiv ristkülik, pigem telepaatiliselt juhitav, anamorfselt oma isandate tujusid tajuv ja biomehhaaniline monoliit kui raketikütust nõudev metallihunnik. Sci-fi uuem tasand mida ühest aastal 1988 valminud filmist ei oleks oodanud, avar mõtlemine, piirideta fantasia ning võib ka öelda sisekujundus ning arhiitektuur, sest kosmoselaeva mugava massiivsuse kõrval kahvatusid nii mõnedki avarad õhulised futuristlikud ehitised. Hea ulmekas kenas animavormis. 5/5

Sissepääs tähemasinasse.