Louisiana Story - Robert J. Flaherty 1948Film oli varem silma jäänud, kuid tõuke vaatamiseks andis Aki Kaurismäki biograafia millest selgus, et tegu ühe põhjanaabrite tipplavastaja lemmikfilmiga. Mees olevat peale kinoklubis vaatamist väga pöördesse läinud ning pidanud seda parimaks dokumentalfilmiks mis eales tehtud. Aki ei olnud ainus eksija, suurem osa linastumisaegsetest ning paljud hilisemad filmiga tutvujad on seda lavastatud draamat dokumentaalfilmiks pidanud, sest kuulus dokumentalist Robert J. Flaherty kasutas sarnaseid tehnikaid ja jutustamisviisi mis tema varasemates teostes, puuduvad näitlejalikult lahendatud rollid ning mängufilmile omane traagika ja võimendatud dramaatilisus.
Just selle sügava dramaatika puudumise pärast võiks filmi kiita, sest mina sarnaselt teistele ootasin lõpus väga kindlat püanti, kõik märgid viitasid selle saabumisele ning oleksin võinud oma maise vara panti panna, et nii läheb. Flaherty aga oli teinud lihtsa elulähedase filmi ja odavate tunnete kergitamine ei oleks siia kuidagi sobinud. Oli teine selline "Alutaguse suvi" cajun-stiilis, kuuselaante asemel soised metsad ja hundikutsikaid asendas pesukaru. Ühe suve lugu ühesõnaga. 
Filmis meeldis see, et lavastaja ei püüdnudki soorahva prantsuskeelsele kõnele mingit tõlget leida, need vöörkeelset vestlused jäidki vöörkeelseteks ja eks see oli ka üks põhjuseid miks film dokumentalistlik võis tunduda. Kena vaadata, kuid suurt vaimustust ei tekkinud, väheke liiga poeetiline rütm minu maitse jaoks. 3,5/5
Soomaade prints.
vaatasin ka seda mingi 5 a tagasi, mingi nafta puurtorn oli ka mängus, kuhu poiss uudistama tikkus vist. Aga jah, selline mõnus augustikuu kella 3mene vahepala.
ReplyDeleteNo minul oli kella kaheksane, väljas paistis veel päike, oli palav ning olin nust vanaema juurest maalt linnakorterisse saabunud, väheke vässa, kuid hea tujuga.
ReplyDelete