Juno - Jason Reitman 2007Kati tegi siin ükspäev etteheiteid, et temaga koos vaatamiseks valin ma välja mingid jamad igavad filmid aga siis kui ta magama läheb, asun vaatama väga huvitavaid kinolugusid. Kui ma vabandasin, et üksi vaatan ma veidraid b-ulmekaid, animesid, bizarre-dark´i ja kasvõi näiteks gay-undergroundi, siis solvus veel eriti kuna ma pidavat eelarvamusega suhtuma tema maitsesse ja, et miks ei võiks temale ka sellised filmid meeldida. Lubasin tulevikus sellega arvestada ja Kati lubas tulevikus mitte viriseda kui minu poolt kavva valitud hiina kummituskomöödia talle (taas) midagi ei paku. Juno sai igaljuhul koos ära vaadatud ja jälle oli Katil mokk mossis, tema väitel oli tegu pinnapealse noortefilmiga kust puudusid tugevad tunded ja usutavad karakterid, vaid Bleeker´i tegelaskuju leidis kaasa ainsana sümpaatse olevat. Sellised kinematograafilised peretülid, no vähemalt hea, et lapsed on rahul "Suur panda, väike panda" multikaga ega nõua Tarkovski Stalkerit.
Minule meeldis ja seda kasvavas tempos. See tähendab, et esimesed kümme minutit tundusid super jura olevat ja siis hakkas film end järjest rohkem maksma panema nii, et alul täieliku targutajast tiiniteravmeelitseja Juno oli lõpus isegi täitsa OK! pliks keda võiksin isegi seltskonnas ühe õhtu võrra välja kannatada. Samuti harjusin tasapisi soundtrackilt kostuva tilu-liluga, sest analoogset jõuetut kitarrikaeblemist kannatan ma välja vaid üldjuhul Billy Bragg´i esituses ning tavaliselt jätan selle tüdrukute ja naisemeelsete meeste kõrvadele. Kui nüüd veel lõpustseen valgustas säärase helipildi vajalikust, loksus OST´i valik paika ning jättis väga sobiliku mulje. Ja positiivne oli ka fakt, et esmakordselt sai J.K. Simmons´i etteastet nautida ilma AN-i liidri Vern Schillinger´i olemus silme ette hüppaks.
Omomoodi mõtlema pani Juno muusikamaitse. Tüdrukul oli suur hulk vinüüle mis tundub 16/17 eluaastat arvesse võttes kahtlane, kuigi võimalik. Aastal 2007 ei alusta ju väikelinna neiu oma muusikamaitse kujundamist ostes vinüüle millest enamus ta lemmikbände arvesse võttes on vaja postiteel tellida. Kui aga juba olla vinüülplaatide peal spets, siis ei tohiks teadmistes valitseda taas jälle sellised augud tänu millele tuleb näiteks nimi Sonic Youth üllatusena, eriti veel kui teatakse pea sõsarbändi Melvinsit. Vasturääkivusi leidus ka tüdruku lemmikbändide ja tema lemmik muusikastiili juures, kuigi mõlemaid võib mööndustega ühte patta panna, ei tehta seda siiski tihti ja jäetakse rohkem muusikakriitika ilukõnelisele tasemele. Muidu oli aga täitsa muhke film. 3,5/5
100% rase!
Filmis on ka kaks lugu mu lemmikbändilt, he he.
ReplyDeleteJa mis imeloomade kamp see siis on?
ReplyDeleteBelle and Sebastian. :)
ReplyDeleteOh õudust!
ReplyDeleteNii on, aga eks ma kuulen kõike mis ette satub ja mingi indipede küll pole.
ReplyDeleteSee Belle and Sebastian seostum minul küll täieliku lohakuse, jõuetuse ja huvipuudusega. Aga neil on mitmeid plaate ja see mida mina kuulanud olen, ei tundunud küll ühegi filmis kõlanud looga sarnanevat, oli hoopis imal vedel ja veniv löga.
ReplyDeletedialoog oli enamjoalt kehvake, eemalt juba aru saada et naisterahva kirjutatud. muid etteheited ei ole kuna film tervikuna korvas selle
ReplyDeleteHa ha! Ma küll seda vaadata ei oska, et kas naise, mehe või scriptbot´i kirjutatud. :)
ReplyDeleteVahest visk siiski märkan.
Uu vaata mind. Ma olen "indie" film.
ReplyDeleteIga kord kui ma oma blogis kirjutan sõna indiekino või indiefilm, jääb mu näpp korraks seisma ning tekib hirm kas ikka kasutan sõna õieti või mitte. No mis see indie on? Mustvalge videokaameraga filmitud tudengifilm või Juno Coca-Cola Plaza ekraanil?
ReplyDelete