Cobb

Cobb - Ron Shelton 1994

Minu jaoks on Tommy Lee Jones´i parim roll pesapallikuulsuse Ty Cobb´i kehastamine. Muidugi on neid häid osatäitmisi teisigi, kuid alati kui keegi ütleb Tommy Lee Jones, kolksatab minul automaatselt ette Cobb, tema eakusest tingitud tarkus mida väga teravate mõnituste saatel jagatakse ning pohhuistlik väljenduslikkus mis iseloomustab inimese täielikku ükskõiksust kõigi ja kõige suhtes. Film esitab küsimuse, et kas on võimalik austada suurmeest kui sa ometi tead ta tegelikkuses täieliku ( no vähemalt 95% ulatuses ) munni olevat, kas kellegi geniaalsuse vari katab kinni tema isikliku ebameeldiva oleku. Aga eks kuulsustele poetakse nagunii, ütlevad või teevad nad mida iganes ja sellest patust ei jää puhtaks ka kunagist pesapallilegendi autobiograafia kirjutamisel abistama saadetud edukas spordiajakirjanik. Kahe mehe koostöö ei kujune aga üldse selliseks nagu noormees ette kujutas, alkoholi toel töötav Cobb võtab ta esmalt litsidesse kaasa ja siis alustatakse seikluslikku reisi mööda vanamehe mälestustemaastikke suundudes olevikus NY poole kuulsa pallimängija auks korraldatud gaalapeole. Filmilinalt vaadatuna aga meeldivad ebameeldivad tegelaskujud kõigile paratamatult, isegi kui eraelus kirtsutaks nina ja käidaks ringiga mööda. Kino on sedasorti (anti)kangelaste päralt, nad mõjuvad stiilsete, säravate ja ääretult isikupärastena hoolimata tegelikust olemusest. Minule igal juhul mõjuvad ja Cobb on olnud aastaid mu lemmikfilm biograafilises spordikategoorias, ikka saab üle mõne aasta taas vaadatud. 4/5

Ty Cobb ja Ty Cobb Jones´i esituses.