Pentagram´ist Sunn O)))-ni ja Hawkwind´ist Om-ini, vahele veel bände nagu Kyuss, The Atomic Bitchwax, High on Fire, Acid King, Earthless, Melvins, Sleep, Nebula ja paljud paljud teised. Olen täitsa ülevas meeleolus, taaskord dokumentaalfilm mis kriipis valus-pehmelt hinge, tuletas meelde kõiki neid häid bände mida sai kunagi kuulatud ning lisaks lõnkarigruppe mis viimasel ajal tihti plaadimängijat külastanud. Eks paar-kolm nime olid ka täiesti tundmatud ja nii veider kui see ka ei paista, kuulsin näiteks HC-punki mängivast grupist Void alles esmakordselt käesoleva rockiajaloo kaudu. Sisututvustuse järgi oleks dokk pidanud haarama USA raskemat rokki alates seitsmekümnendatest, kuid tegelikult võeti sellest ajast jutuks vaid Pentagram ning siis tehti kohe hiigelhüpe kaheksakümnendate alguse pungi juurde, mainiti paari käristajat, kimati crossover´ini ja sealt edasi algas filmi tuumik - kogu võimendit vägistava skene sünd, selle edasiareng ning muundused drone´ide, stoner´ite, desert-rock´i ja tänapäeva doom´ideni. Kolm aastakümmet kestnud kitarrivenitamist ja bassitammumist võis pidada küll filmi kulgevaks keskteeks, kuid samas oli teos jagatud ka scene eri tahke valgustavateks lõikudeks. Suurem osa puudutas muidugi muusika, saundide ja bändide arengud aga jutuks võeti ka pillimeeste räbal majanduslik seis, popsutamise ja trippimise mõjud muusikale ning kogu stoneri visuaalne konsept läbi psühhedeelsete plaadikujunduste. Kiitust jagaksin ka tegijate oskusele paigutada doki sisse muusikapalu vaatajat häirimata, sest igal tavajuhul protesteeriksin ma muusikaajalugu tutvustavas teoses täispikki ( mõned siiski 8-10 minuti asemel nelja-viie ) live või videolõike vaatamast kuna tavaliselt selline lähenemine lõhub tervikut ning viib teabe poole pakkumise tasaklaalust välja. Käesolevas töös oli aga muusika samapalju ütlev kui tekst ning erilist geniaalsust näitas tegijate nüke kus muusika keerati jutu helitasemest suts kõrgemaks, ehk pakuti just seda võimendiroki effekti kus kõrva kergelt kriibib kui kitarril heli veetakse. Käesoleval interneti ajastul võib-olla palju infot ühe fänni jaoks siit dokumentaalist ei leia, nagunii juba kuvari kaudu kõik ette ja taha läbi loetud, kuid vähemalt pakkus teos suurepärast võimalust näha korraga ühes raamis tosinat lemmikbändi. Dokk ise aga ülesehituselt nii pealetükkimattult sõbralik ja soe, et täiesti scenevälisele inimeselegi kindlasti huvitav vaadata ja loodan, et kmuusikamaitse avardamisel inspiratsiooni pakkuv. Lisade hulgast aga võib peale pikendatud intervjuude lugeda ka mainimata jäänud või siis mujal maailmas analoogset muusikat harrastavate bändide soovitusi. Amplifeeritud dokk, võimas elamus muusikas. 5/5
Algus tehti Virginias lahti.
Karm
ReplyDeletekõva
maani kummardus
vat see on muusika...
Peaks ka vist tšekkama
L.
Ma vist ei tüdine Sleep'i "Dopesmokerist" ja Om'i "Variations On A Theme'st" mitte kunagi...
ReplyDeleteL.
Sleep'i "Dopesmokerit" kuulasin ise ka täna tööl, lisaks Void´i, Om´i, Acid Kingi ja Atomic Bitchwax´i suurepärast debüüti.
ReplyDeleteAga dokki laenan suulle kindlasti, kuigi lubasin esmalt Heikile. Leiad sinahgi sealt palju äratundmisrõõmu, igaljuhul rohkem kui ma ise. Tegija dokk!
ReplyDeleteStoner/doom on kõva jah
ReplyDeleteL.
See dokk on kõva jah. Ise vaatasin selle paar kuud tagasi ära.
ReplyDeleteJättis väga kõva elamuse nii mulle kui ka mu töökaaslasele, kellega koos saab vahel müra tehtud. Meil tekkis vastupandamatu soov veel rohkem seda kärinat teha.
n!