See kui väga lavastaja Larry Fessenden on sissevõetud Wendigo nimelisest indiaanlaste vaimolendist, tehti selgeks isegi topelt, alul tõsteti teema esile Making of... lisades ja hiljem rääkis mees boonusintervjuus sellest juba ise. Aga selle mõistmiseks ei pea just DVD lisasid uurima, piisab kui vaadata mehe kaht viimast tööd, sest nii käesolev Wendiga kui ka ta järgmine film, viis aastat hiljem valminud The Last Winter, rääkisid põhimõtteliselt samast asjast - poolmüstilisest põhjapõdra väimusega vaimust. Võiks lausa naljatades öelda, et Larry Fessenden on maailma ametlik porohorrori lavastaja, kaks järjestikust õudusfilmi nendest loomadest on kindel tõestus. Talvine mohikaanlaste maa lausa kiirgas külma ja viletsust. Valge üksikute mustade lappidega lumevaip, puude mustad harali oksad selle kohal, paigal seisev päike mis justkui horisonti kinnikleepununa ei suutnud taevasse tõusta, jagades soojade kiirte asemel külma fluorestseerivat valgust ning kurvad elusaatused läbi põlvkondade ja sajandite, alates indiaanirahvaste hävinguga ja kestes uute asukate poolt ohvrivõlga makstes siiani. Stoiline külmus, karge kõledus ja rappiv viletsus, täpselt nagu mõne black-metal pundi kriipiv muusikavideo. Võimsale kõhedustekitava reaalsusega tajutavale õhkonna hingusele jäi jalgu kehvapoolsed eriefektid, kuid neist võib mööda vaadata või neid võib mõista. Tuleb lihtsalt tunnistada sõltumatu filmitegija püüdu luua oma "kolle" traditsiooniliste meetoditega, eelistades marionett-tehnikat ja kummist kostüüme kus inimene sees, moodsale arvutigraafikale ning näidatava taibata vaatenurka. Viimane on tähtis, kuna jumalolendi välimuse paneb tegelikkuses paika kümneaastane poiss ja seetõttu võibki kujumuutjast vaim välja näha kuidas teda filmis pakutakse, sest lapse meel ei pruugi visualiseerida kujutist sellisena nagu täiskasvanu näha eelistaks. Otseselt horrorfilm oleks võibolla isegi väär öelda, pigem paigutaks teose kuhugi draamade ja müstiliste thrillerite vahepeale, sest vaatamata pidevalt kõrval seisvale ahistavale öövatundele, jäi palju vaataja enda arvata. Kas inimhingedega maiustav vaimloom võttis kehakinnitust või näeme me lihtsalt üht tragöödiat, see jäetakse igaühe enese otsustada ning mind isiklikult intrigeeriva sellised võimalused rohkem kui kindlad viited. Paneb mõtte tööle, sunnib filmi vihjete otsingul analüüsima ja garanteerib tugevama pitseri mällu kui mõni lahtiseletatud müsteerium. Fantastiliselt tugeva tundega film mille ainsaks plekiks jäi indiaanivanamehe mõtetu sissetoomine. 4/5
Wendigo - Frozen River kohtub The Last Winter´iga.
See esimene poster on küll hästi välja kukkunud - lihtne, kuid samas müstiline. Tekkis ka huvi filmi näha, kuigi cinemageddonis mainis keegi kommentaarides, et see wendigo teema on teisejärguline, põhirõhk on asetatud selle kuidas mingi maakas perekonda ahistab kui nad põdrale otsa on sõitnud :D Sama film?
ReplyDeleteBookmarkisin siiski ära...
Sama film jah, kuid minu jaoks oli selle maaka kius teisejärgulene, tegelane ise omas aga küll kindlat kohta filmis. Need viited Wendigole või maakast lähtuvale vägivallale on justkui raam, sisu aga on peretragödia ja see minu poolt varem kiidetud tunne mis kurjakuulutavalt kiirgab.
ReplyDelete