Motorama - Barry Shils 19911981 ilmus eesti keeles valik M. A. Numminen´i lastejutte. M. A. Numminen´i puhul on tegu eksentrilise kirjanikuga ( ja muusiku, kunstniku, kultuuriedendaja, lavastaja, näitlejaga ) ning tänu sellele olid ka tema tekstid hoopis teistlaadsed kui laste muinasjutud muidu. Väikese kiiksuga, põnevad ning isegi õudsed, mäletan, et mul olid seoses paari looga ikka päris kõhedus sees. Üks lemmarlugudest rääkis tavalisest koolipoisist kes keset klassitundi välja kutsutakse ning erioperatsioonile saadetakse, sest peale kooliskäimise oli juts veel ka superagent. No see pani mul lapsena küll fantaasia tööle, kujutage ette, ise laps aga samas jamesbondilikult äge kurikaeltepüüdja. Võimas!
Sarnane tunne võib ka vallata last vaadates Motoramat. No mõjub ju ikka küll kui kümneaastane pägalik teeb kodunt sääred, vahetab säästupõrsast saadud sendid kupüürideks, varastab punase Ford Mustangi, ostab paagi bensu täis ning kihutab läbi mitme osariigi, otsides autotanklatest Motorama nimelise loterii kuponge. Vahepeal lüüakse poisil veel silm peast välja, visatekse pilvelõhkuja aknast välja, ning tätoveeritakse piltide alla pea terve ta käsivars. Faking cool ju, kindlasti mitme jõmpsika poolt unistatud eluseiklus.
Ainult, et tegu pole lastefilmiga. Arvasin tegelikult ise samuti enne vaatama hakkamist, et nüüd saab siis näha seda paljude taevanikiidetud lapsepõlvefilmi, sest ega eriliselt sisusse süüvinud polnud, olin lasknud pigem postril ja screenidel enesele rääkida. Mõne aja pärast aga tundus film lasteka jaoks kuidagi veidralt nihkes olevat, õhus oli indiefilmi hõngu ning mida edasi, seda vägivaldsemaks, müstilisemaks ja veidramaks kõik muutus. 
Selgus, et filmi kiites ei peeta üldse silmas lapsepõlvemälestustel püsivaid emotsioone, vaid rääkitakse teosest kui davidlynchilikust mentaalsest roadmoviest ja seda ta oli, vedades lõpuks vaataja täiesti irreaalsusesse ning ulmemaailma. Peaosas laps aga sõit mööda ameerikat oli mõeldud täiskasvanuile. Täiesti vapustava mulje jättis, kuigi eks oma osa on siin sellel, et lihtsalt ammu polnud ühtegi originaalset ja kenasti ärakammivat indiefilmi näinud ja meel oli sellelaadse töö jaoks kena tühja ruumi ettevalmistanud. Kümne aasta pärast võtan ka oma lapsed sellele reisile kaasa ja teen sellest neile lastefilmikogemuse. 5/5
Post-apokalüptilised visioonid, väike Mad Max.
Reaktiivpoiss vaatleb maailma oli selle suurepärase loo nimi. Üldse on kogu see 1981. aastal "Muinasjutte" nime all ilmunud kogumik üks puhas kuld. Lood nagu "Luksusauto, kes tahtis saada traktoriks" ja "Ölgömbö, kohutav koletis", puhas nostalgia.
ReplyDeleteL.
Pidid ju mulle selle Neemes vedelenud raamatu kinkima aga äratulekul jäi maha, vist isegi oli kuhugui juba kadunud. Loeks ausalt öeldes hea meelega uuesti läbi, eks pean enda raamatu vennalt ära küsima, on siiani lapsepõlvekoju jäänud.
ReplyDeleteoi, järgmine kord Neeme lähen, siis otsin üles.
ReplyDeleteMuidu mul on endal ka kodus olemas.
L.
Mõnus. Ühtpidi või teistpidi, igaljuhul paistab, et saan lugeda.
ReplyDeleteOlin selle raamatu täiesti unustanud, isegi Reaktiivpoiss ei öelnud kohe midagi ja alles Lauri poolt "Luksusauto, kes tahtis saada traktoriks" mainimine tuletas kõik need lood meelde. Oli tõesti vinge lasteraamat, peaks ka üles otsima. Heaks jätkuks härra Huu'le mida äsja lugesin.
ReplyDeleteLugesid härra Hui´d või? No sa alles annad, mees!
ReplyDelete:)
Mr Hui oli ka ühes John Woo filmis. Aga see huu oli päris friik soome lasteraamat, mingihetk tegeles peategelane isegi lsd sünteesimisega vanaisa retseptide järgi.
ReplyDeleteSoome friikidest lasteraamatutest rääkides meenub "Hobune,kes kaotas prillid ära"
ReplyDeleteüsna vinge, lähengi riiuleid tuulama kohe selle peale
L.
Kõva film, vaatasin ka ära.
ReplyDeleteTänan soovituse eest!
Faking lahe on alati sellist tagasisidet saada. Ja faking lahe film oli tõepoolest.
ReplyDelete