Cass

Cass - Jon S. Baird 2008

Ei tea kuidas see nii oli aga igaljuhul iga laul mis selles jalgpallihuligaanidest pajatavas loos kõlas oli mulle varasemast tuttav. Ja mitte ainult iga laul, vaid ka hümnid mida casualid oma mansade toetuseks jõmisesid. Olen ma tõesti juba niipalju firm´idest rääkivaid filme vaadanud või peitub tõsiasi pigem selles, et kaheksakümnendate rokk ja pop-muusika lihtsalt kõrvaklammerdunud? Vast on tegu mõlemaga, on aega olnud ka kõige haledamaid popilugusid kuulda ja ka huligaanifilmid pole võõrad, viimased isegi nii tuttavad, et sai pikka aega mõeldud kas ma üldse viitsiksin samast žanrist taas midagi ette võtta või annaksin kohe DVD omanikule tagasi. Poole filmi peale olin oma otsusega vaatama hakata väga rahul ning panin filmi kinni teadmisega, et järgmine päev saan mõnuga ladna loo lõpuni vaadata. Päev hiljem aga meeleolu muutus. Alul iisi fiiliga vaatama asumine muutus peagi tüütuks kogemuseks, sest film otsustas lõpupoole casualide kuvamise asemel võtta moraalitseja rolli ja kahetseja, seda mitte küll liiga pealetükkivalt aga ikka. Autobiograafiad kus keegi heaks muutub pole alati huvitavad ja seekord oli asi rahuldavast lõpust kaugel. No tore, et peategelase karakter, ehk Cass Pennant kelle päriselul asi põhines, saab oma eluga hakkama aga mina ei asunud filmi vaatama lootes, et näen ühe heasüdamliku vägivallatseja muutumust heasüdamlikuks pereisaks, mina oleks lõpus ka veel tahtnud näha hambakilde ning vereplekke asfaldil. PS. Nathalie Press ja Paul Kaye olid oma kõrvalrollides mõnusad. 2,5/5

West Ham´i tulihingelised toetajad, ülal noortena ning alumisel pildil oma vägivallakarjääri tipus.