Blindness

Blindness - Fernando Meirelles 2008

Reedel oli puuriuks irvakile jäetud ning hiilisin siis minagi ristirahva sekka õlut jooma ning rokkima. Õllejoomisele sai alus pandud Catlini sünnipäeval kus köögiseltskond aasis üksteist niisama, rääkis tonnide viisi pulajuttu ning otse loomulikult arutas läbi kõik viimasel ajal nähtud filmid. Maksim kekutas alul oma uute kodustereote ning high-tec süsteemidega, kui aga jutt filmidele keeras, siis ladus ette hulga PÖFF´il nähtud pärle ja soovitas kõigil kindlasti Blindness´i vaadata. Lubasin järgmine päev tutvust teha, kuid enne seda oli vaja 6-7 õlut kütuseks võtta, taksoga Tapperi avamispeole kimada, kaasa rabada Valter, Lõvi ja Pearu hipikommuun, taksoga Levikasse, pooltund Rainer Jancisega vestelda, higiseid tantsivaid noori põlastada, taksoga tagasi Catlini sünnale kimada, hommikusaabudes Aleksander Grin´ist, Puškinist ja Pronksõdurist pläägutada ning kõige laisema kuke kiremise ajal koju jõuda, ehk siis üle hulga aja üks korralik napsutamine ja sotsiaalne suhtlus. Ausalt öeldes ootasin palju teaduslikumat lähenemist pimedaksjäämise epideemiale, sellist Outbreak´i laadset, kuid olgu, olin valmis ka Das Experiment´i moodi sotsiaalstruktuuride tekke või lagunemisega tegelevat draamat seedima, kuigi väheke võimudepoolset loogilisust poleks paha teinud. Pettumuseks tajusin aga peagi, et kogu tegevus on liiga etteaimatav ning vaataja ei pruugi just Einsteini aju omada adumaks pimedate järgmisi samme või süzheekäike. Isegi lõpp oli nii selgelt tajutav, teistlaadi lahendus oleks ju lihtsalt kogu traagika nullinud, andmata kogejale vaatekohta olnu tajumiseks. Suurimaks solvajaks oli aga filmisisene traagika ise mis võttis alul oma kõige suuremaks mõõtmeks vägistamise ja siis paisus mõrvaks. Väga vaoshoitud ja riskivaba lähenemine lavastajalt, lausa argpükslik võiks öelda, sest vaatajat säästeti tegelikkuses kõige hullemast - laste surmast. Igaüks peaks tajuma, et pea kogu alla 10 aastane järeltulev põlv oli kindlale hukule määratud ja seda ei saa võrrelda ei grupivägistamise, pideva kasimatuse, nälja ega inimelu võtmisega eriolukorras. Vaatajat aga uinutati täiskasvanute vastase vägivallaga, see muudeti kõige jubeduse tipuks mis toimuda saab ja sellest võidi isegi naerunäoga välja tulla ning hiljem hõisata kuidas elu kena õppetunni andis, kuidas uued tuuled puhuma pani ja ühiskonnast paradiisi voolis. Miks mitte haamerdada nii, et hinge lööb kinni, et film tõesti ühe tagasihoidliku gulagiseikluse asemel oleks võtnud võimsa katastroofifilmi mõõtme ning pisara silma toonud? 2,5/5

Pimedateriigi kuningas oma abikaasaga.