Dokumentaali alguses ütleb Melody Makeri ajakirjanik otseselt, et 1977 olid kõik punkarid kuna see oli moes ja noortepärane, aastaks 1981 aga on järel vaid tõelised punkarid. Mulle endale on ka alati kaheksakümnendate punk rohkem meeldinud ja seda nii USA nobeda hardcore või briti Oi! ja second wave´ina. Bändid olid tõesti ehedamad, kenadest haaknõel pintsakul noortest poolhipidest olid saanud purjus jätised kes lõid rusikaga näkku ja dessantsaapaga makku, võtsid su raha ja ostsid selle eest õlle. Ja liimi. Üldistavalt võib öelda, et kui irokeesihari punkarite pähe ilmus, läks ka kogu punkmuusika hulga paremaks. Just kaheksakümne alguse punk scenet käesolev dokfilm lahkabki ja teeb seda vähese taustainformatsiooniga, kuid väga hea tsilli fiiliga. Kedagi ei püüta millekski vormida ega kuhugile lahterdada, intervjuud on vabad nii eputamisest kui rumalusest. Elu oli selline helge, punkhelge, kus usuti, et skinheadid ei kisu liialt natsideks kätte ja paljaspeadest oi-meestega võib tulevikus nii mõndagi lahedat koos korda saata. Läks muidugi tsipa teisiti aga ega seda siis teatud või vähemalt tehti nägu, et ei aimata. Dokk sisaldas peale intervjuude veel lausa aukartustärataval määral head muusikat, sest bändid nagu The Exploited, Vice Squad, Chaos UK, Disorder ja Blitz kuuluvad uuelaine punk-HC klassikasse ja ilma nendeta poleks ka minu lapsepõlv nii värvikas olnud. Vahele ka paar suvalist bändi nagu näiteks Captain Sensible kelle tähtsust näitab see, et polnud sellest grupist varem ega hiljem kuulnud ning Adicts kelle klounaad on mulle alati võõraks jäänud. Väga hea dokk muusikas ja pildis. 4,5/5
Lõbus pungiplika ja pühendunud skin.
Wattiel olex nagu SMV-trikoloor kõrva kohal
ReplyDeleteMis see SMV veel tähendab? Täitsa uus asi minu jaoks.
ReplyDeleteehhee. Sini-Must-Valge :)
ReplyDeleteNo ma vaatsin, et meie lipu värvid aga SMV-d läbi ei hammustanud.
ReplyDelete