Palms

Artour Aristakisian -1993

Mulle meeldis lavastaja Artour Aristakisian´i resoluutsus mis väljendus selges piiritluses mis on tema kui kunstniku maailm ja mis on tema poolt filmile jäädvustatud inimeste maailm. Ei mingit kaasaminekut kaastunde või sotsiaalse süüvimisega, vaid lihtsalt filmimine, kõrvalseisjana asjade jäädvustamine enese jaoks, sest lavastaja vajas igat kaadrit mitte dokumentalistika mõttes vaid taustaks isiklikele ideedele ja väljendamaks enese maailma. Karm värk, filmid päris šokeerivaid kaadreid aga ise ennast toimuvast kaasatõmmata ei lase. See on justkui mõrva filmimine, ohvrile appi ei lähe, vaid mõtled hoopis, et saaks sellest lõigust hea tausta oma videopäevikule. Olgu, mõrv on ilmselge liialdus ning pole tõesti tema kui dokumentalisti asi oma filmitutega jagada muresid ja rõõme, seda nii vaimsel kui materiaalsel tasandil. Situatsioon on tüüpiline loodusfilmijatele kus nende abiga võiks jääkarupoeg näljasurmast pääseda, kuid nemad filmivad päntajala suremist nälga, sest selline on loomulik olelusvõitlus ja see teebki filmist dokumentaalfilmi.Mind lavastaja sisemised monoloogid ei huvitanud, kõik need religioossete paraleelidega jutud ja poeesia vormi valatud olustikukirjeldused, sest see jäi võõraks ega haaranud mind oma staatilise humaansusega. Oleksin eelistanud filmis nähtud kaadritele selgepiirilist informatiivset tausta ja kaamera ette jäänud Kišinjovi eluheidikud - vaimuhaiged, sandid, kerjused ja puruvaesed oleksid võinud kanda sotsiaalkriitilisemat sõnumit kui lavastajapoolne õpetamisvormis elutarkus. Aga nagu ütlesin, et tegu oli mehe eneseväljendamisega ja karm-realistlik taust oli võetud lihtsalt ilma tõsisema suunata illustratsiooniks ning see oli lavastajast päris originaalne lüke. Eksploitatsioon ilma otsese kellegi või millegi ärakasutamiseta, elavad kerjused oma elu edasi ja elab ka režissöör. 3/5

Mittetaotluslikult oli teosel tugev dokumentalistlik ajastut jäädvustav taust ja filmi võis võtta ka kui kroonikat Nõukogude Liidu lagunemisejärgsest kaootilisest elust.