Painted Skin

Wa pei - Gordon Chan

See moderne wuxia ei olnudki nii halb kui kartsin ning seda tänu põhjaks olevale väga tugevale libarebaseloole. Või ütlen siis, et pigem klassikalisele libarebaseloole, sest sedalaadi jutte on hiinas aastatuhandeid jutustatud ja jutustatakse tänapäevalgi. Vanameister Gordon Chan oli osanud aga osanud ühe sellise rahvalegendi väga kenasti filmiks vormida, lisades hingekriipivale dramaatikale ja eeterlike maailmade barjääre ületavale armastusloole lisada paraja annuse võitluskunsti, mille tagajärjel püsis kogu film kenasti tasakaalus. Kohalik väepealik toob koju kauni veetleva naise kelle ta röövlite käest päästis ning lubab neiul jääda oma perre kostiliseks. Mehe abikaasa pole küll sellise korraldusega rahul, kuid kannatab, kuni hakkab tasapisi aduma noore neiu tausta. Majja võetud kaunitaril on hüpnootilised võimed, ta haavad paranevad momentaalselt, ta valetas oma päritolu kohta ning tema sulnis lahkus tundub kahtlane. Kui samaaegselt neiu saabumisega alustas linnas tööd veel salapärane sarimõrvar kes ohvritelt südamed rebib, siis oli ülikuemand veendunud, et ta mehe kaitsealune on inimnahka pugenud rebane. Abi loodab ta leida vaid endise kindrali, nüüdse joodiku ning rebase poolt mõrvatud taoistist demonoloogi lapselapse näol. Filmi suurimaks miinuseks oli arvutigraafika kasutus. Mitte, et see nüüd kehvalt teostatud oleks olnud aga silm ikka märkab ja mõte liigub vägisi 20-ne aasta tagusesse aega kui kõik sama ka ilma tehtud sai. Eks see väheke laiskus ole kui ei pea kaskadööride abil mõningaid nippe seadma, vaid võib PC-le lootma jääda. Vanakooli trossi ja kehagoreograafiaga aga loodi hinge ja pealehakkamisega ehedamaid vingemaid asju. Hea segu horrorist, muinasjutust, martial arts´isat ja tugevatest hävituslikest armutunnetest. Korralik fantaasiafilm. 3,5/5

Rebane inimese, deemoni ja oma loomulikul kujul.