I Was Here - Mina olin siin

Mina olin siin - René Vilbre 2008

Pettumus, kuna filmi oli mulle nii mitmestki suust ja kirjutisest reklaamitud sõnapaariga realistlik film. Realistlik teadupärast tähendab tõepärast, filmis aga oli tõepärasust segamini muinasjutuga ja seda samavõrra kui ühes tavalises jänkimaa krimifilmis, sest ega näiteks must ülikond mis tõesti (tõesti!) poes müügil on ja näitleja seljas kena välja näeb, ei tee veel Reservoir Dogs´ist realistlikku filmi või IKEA mööbel muuda Fight Club´i dokumentaalselt täpseks elukajastuseks. Samamoodi ei tee Kalamaja kant ega venekeelesegune pätišargoon käesolevast filmist realistlikku kuvandit. Kõige esimesena hakkas mind häirima dope mida peategelased müüsid. Kas tõesti oli lavastaja ja stsenarist nii lollid ( võib vabalt nii olla ), et kujutavad ette justkui müüksid Tallinna koolipoisid meth´i, ehk kristalli. Kontrollisin isegi ingliskeelsete subtiitrite abil, kas tõesti täheti öelda meth ja nii ta oli, ka eng sub viitas narkootilise aine methamphetamiinilisele päritolule. Tegelikult oli mõeldud muidugi speedi, antsu ehk A-d - amphetamiini ühesõnaga, kuid see korduvalt kasutatav nimevääratus jättis väga asjatundmatu mulje. Jutt käib siis situatsioonist kus analoogse näitena võiks talupidaja kutsuda hobust seaks, siga lambaks ja lammast koeraks, et noh, mis seal vahet on ühed koduloomad ju kõik. Ometi on methamphetamiini ja amphetamiini vahe palju suurem kui vaid 4 algustähte. Teise suure üllatusena arvasid lavastaja ja stsenarist, et kohalik maffia tapab autopommidega inimesi vaid lõbu pärast. Ei mingit uurimist, et kes-kus-mida tegi, vaid paneme ainult pommi alla juhul kui numbrimärk klapib. Mis rahadest jutt? 200 000 krooni ( 250 000 Olarile, 200 000 ehtsatele liigutajatele ) on hinnaks mis sunnib ühte meie kohalikku krimigrupeeringut täiesti süütut inimest tapma ja hiljem tõelisi süüdlasi mitte karistama. Info ei liigu või milles asi? Enne hüppan ja siis mõtlen või? Kahtlen, sest sellisel juhul poleks meil kriminaale, kõik istuksid oma rumaluse pärast juba trellide taga. Ja siis see persenuss. No kamoon, mul on juba tunne, et Ilmar Raag´i puhul on tegu perverdiga. Alul see Klassi suhuandmisstseen ja nüüd persenuss, kusjuures kummalgi juhul pole tegu reaalse situatsiooniga. Point on selles, et vanglas elatakse teises maailmas ning see mis seal toimub jääb ka sinna. Naiivne oleks mõelda, et isegi üks läbi ja lõhki platnoi hakkaks kedagi allalaskma noorte poiste, taedmata-tundmata taustaga kõrvalseisjate pilgu all. Pigem oleks siis koola pudel persse surutud või kuusejuurikat seal ringi vändatud. Tsoonis mehena käitumine võib svaboodas kõrvalseisjate jaoks pedelikuna näida ja seda isegi juhul kui tegemist on õpetliku jõudemonstratsiooniga. Seda kriminaalid teavad. Lisame siis veel juurde sellist pahna ka nagu kena kaadri saamiseks mõtetu linnapeal tiirutamine, kuigi peaks sõitma punktist A punkti B, ebausutavuse muljet tugevdav kombineeritud võttepaigad, ehk ühe hoone uks mis viib ulmelise telepordina hoopis teise hoone sisemusse ning filmis näidatav triibu tõmbamine. Jutu järgi tiriti ninna 20-st G-st 1 G aga triipudena oli laual suurem kogus ja samuti oleks olnud vaja kolme peale rohkem keemiaenergiat hommikuni remontimiseks. Samuti on entusiastlik mõelda, et tsoonivalvuri ja kriminaalpolitsei vahel telepaatiline side ja üks päti enesetapp on vanglaametnikule koheselt teada. Kokkuvõttes siiski ühe vaadatav telefilm mis ilmekalt näitab kui vaesed me filmitoodangus oleme, et Akadeemia auhinnale suvalise noorteka kandideerima saadame. 2/5

Sass Heino raamatu "Mina olin siin" kenad illustratsioonid, autoriks Jüri Saks.