Bi-mong - Ki-duk Kim 2008Eelviimase Kim Ki-duk´i filmiga Breath oli selline lugu, et peale vaatamist nii väga ei meeldinudki aga aasta jooksul olen filmile mitmeid kordi mõelnud, maagia on rohkem mõjulepääsenud ja karmus oma karvu näidanud ning nüüd paneksin hindamisel hulga kõrgema hinde. Parandama siiski ei hakka, las jääb nagu on, las tuletab meelde, et mõne filmi seedimiseks võib kuluda aasta ja paar päeva peale vaatamist kirjutama asudes ei pruugi lavastaja poolt pakutud ideekäigud ja emotsioonid veel korralikult laagerdunud ega mõni liin kohale jõudnud olla.
Võib-olla hiilib käesolev film ka aja möödudes vargsi taas ligi, igaljuhul sarnaselt Hingetõmbega ei olnud filmi lõppedes mulje just eufooriline vaid pigem tabas pettumus. Seda just filmi lõppedes. Tund aega oli puhast naudingut, omapärast müstilise alatooniga romantikat mis tõotas lõppeda kui mitte just geniaalselt, siis vähemalt rahuldavalt. Ma isegi filmi vaatamise ajal mõtlesin, et peaks pöialt hoidma lõpu suhtes, kuid siis rahustasin ennast väitega, et ega nii mainekas lavastaja nüüd pambusesse ka kihuta. 
Lõpp aga tuli selline...vaieldava väärtusega. Olin ise aasta tagasi mõtteis panustanud Kim Ki-duk´i tagasipöördumisele sotsiaalrealismi juurde, kuid käesolev lugu tundus nii hea, et seda igatsust taga ei hoolinud. Lugu kulges suhtedraama-põnevikuna millel küljes romantika ja müstilise filmi omadused, kuid lõpuks valis lavastaja teema sulgemiseks artistliku lähenemise. Kunstiinimestele kunsti. Teos aga oleks vabalt võinud hoopis traditsioonilisema ning õnnelikuma lõpu leida, sest huvitav romantiline stoori lausa kisendas vajaduses selle järele. Oskus mainstreamlikumale liinile järele anda on ka aeg-ajalt väärt omadus ning ega meister seda halvasti oleks teinud, pigem võrdväärselt võimsalt tõstnud üles nii traagilise kui positiivse lõpuvariandi.
Järsku tõesti need poeetilised lõpuvisioonid tulevat hiljem kummitama ning paljastavad oma tõelise väärtuse? Kindlast paljudele see allegoorne ulm avaldas muljet, mina aga soovisin heale filmile kindlat kena lõppu. Kim Ki-duk on muutumas liiga üheülbaliseks draamažanri sees ja seda isegi jutustades iga kord iselaadi lugu. Tema linnainimeste elu portreteerivad filmid on kõik justkui sarnaste märkidega nagu korterisisustus, autod ja rõivad ning siis saabuv ulmahõnguline muutus mis toob vaimutoitu, ravib hingehaavu ja teeb ühe kaheks või vastupidi. 3/5
Magamine - kõige kurja algus.
Mulle jäi Breathist meelde need laulud, mida see naine seal vanglas laulis. Bom bom bom bom. Address Unknowni ei ole julgenud vaadata. Äkki tekitab hullu masenduse.
ReplyDeleteOn mingi meelelaadiga inimesed kes Address Unknown´i tänu koerapeksmisele väga masendavaks filmiks peavad. No eks ta ole aga draamad ju tavaliselt ongi, midagi eriliselt küll kartma ei pea. Hea film, vana sotsiaalrealism mida ma nüüd taga nutan.
ReplyDeleteMinu arust oli filmi lõpp siiralt pahatahtlik. Mitte miski filmi jooksul ei välistanud seda, et ta just niiviisi lõppeda võiks, aga peale lõpu nägemist ei oska mina leida ühtegi veenvat põhjust, et ta just nii ja mitte teisiti minema pidi. Et saatus, mis neid teineteise tahtmata kokku viis, neid veel niiviisi karistab, miks? Ei mõista, ega tahagi vist mõista.
ReplyDeleteSolvusin, ühesõnaga.
Aga muidugi, üsna haruldane on midagi sellist filmi suhtes tunda, vähemalt minu puhul, seega halvaks ma filmi ei pea. Lihtsalt sobimatuks.
ReplyDelete(Vabandust topeltkommentaari pärast, üks mõte järgnes teisele liiga hilja.)
Kasvõi triple kommentaarid. Sinu arvamusi on alati lust lugeda!
ReplyDelete