Õnneks ei pööranud ma filmi sisule kui seda internetisaitidel kiitma hakati suurt tähelepanu ning teost selle aastase Haapsalu Õudusfilmide Festivali kavas nähes, liigitasin selle koheselt horrorfilmi valdkonda kuuluvaks, täpsemalt slasherite alla, sest poster art ( alumine pilt ) tundus kangesti just tüüpilisele veristamisfilmile viitavat. Nüüd aasta hiljem vaatama hakates oli seetõttu imestus suur kui sarimõrvari tapatalgude asemel hoopis üks kena ulmelugu pakuti millel sees ka natuke põneviku ja õõvafilmi elemente. Mina teile seda sisuteadmatusest tekkivat naudingut ei luba, vaid lobisen ette ära veel sellegi, et tegu on ajamasinafilmiga kus kogu tegevus on üles ehitatud ajaparadoksidele ning läbi nende kruvitakse põnevust. Idee pole arvatavasti kuigi originaalne, kuid kindlasti kohe hästi läbimõeldud ning purkki saadud. Film oli välimuselt kena, õudsad momendid hirmutasid kohe tõsiselt, põnevust jagus kogu pooleteistunni jooksul ning filmis nähtav armastus kahe inimese vahel oli lausa kuritegudeni viib. Ajakuritegudeni. 4/5
Juba klassikaks muutunud screen mille otsa on pidevalt võimalik netis komistada. Lõpuks ka film ise nähtud.
See oli vist HÕFFi avafilm ja jäi mul sel põhjusel nägemata. Sinu jutu järgi aga tasub täiesti proovida... löön hambad külge!
ReplyDeleteOli avafilm jah ja hea film oli. Veel mitu päeva seejärel oli kuulda, kuidas festivalikülalised rääkisid Hector Ühtedest ja Hector Kahtedest.
ReplyDelete