Varastasin lastehooldamise tagant tunnikese ja hiilisin kinno uusi eesti nukufilme vaatama. Riho Undi Lili oli küll tänu ilmekalt esiletoodud rottidekamba persoonidele igati mõnus vaadata, kuid üldpildis üpris hajuv killuke. Isegi kui sa asendad peas rotid venelastega, paraleel mis tänu nende iseloomulikule käitumisele ja väljendub platnoilikuses, lääneliku absurdses mittemõistmises ning vodka ja paberossilembuses, jääb stoori ikkagi lõpuks vaid virvenduseks, puudutamata emotsionaalselt ühtegi närvipunkti. Kenasti tehtud, kuid hingetu. Võib aga mänglevalt öelda, et "hing sees" on Eesti Nukufilmi moto. 2/5
Rotivalss.
tere pinginaaber.
ReplyDeleteoleks vast päris hästi välja mänginud, kui lili oleks jäänud leebeks raadiohääleks, kes ajab rottidel laibaõgimiselt mõtted vägisi kõrvale. nibuvilgutamine oli loo seisukohast täiesti arusaamatu. rotimaailm oleks võinud siis juba avanada läbi hele kõre üsa. poolkõva kunst.
See, et Hele Kõre tissi näitas läks mul täitsa meelest. Oleks põõsast ka näha saanud, annaks punkti rohkem. Höh höh!
ReplyDeletemina olin siin filmis näitas ju
ReplyDeletevöi oli see dublant?
Mina olen siin filmi pole ma veel näinud. Eks kunagi tsekkame siis neiu kehavõlud üle.
ReplyDelete