Ironman

Iron Man - Jon Favreau 2008

Iron Man oli Batma´iga kinos nn. double-feature ja vaatasin siis sellegi, hoolimata 4,5 tunnisest toolinühkimisest, ära kui juba kahte ühe piletihinnaga pakuti. Batman´ile vaesekesele oli muidugi koorem õlule pandud, pidi ju meeldima nii tavakülastajale, varasemates filmides näpuga järgeajanule kui koomiksifännile, eriti aga veel filmisõber Sopranole kes juba enne esilinastust täishinde ära lubas panna ja kui nüüd Nahkhiirmees kümnepallise esituse tasemel poleks olnud, siis selline požoor majas, et karju või appi. Stressav moment isegi superkangelase jaoks. Iron Man´ist niipaljut ei oodatud ja tänu sellele võis mees vabalt peeru lasta, söögilauas vilistada ning vetsus peale kusemist käed pesemata jätta. Vastavalt sellele vabadusele oli ka filmi enese fiil palju iisim ja sisu lihtsam ning seda võis koheselt märgata. Kui kiilaspäine (ümercool dude) Jeff Bridges kaameraette sattus oli kohe aru saada kes on main-villain ja kui Gwyneth Paltrovski naeratas, võis kaugel kuulda juba pulmakellade helinat. Kõik oli lihtne, ilus ja hea. Raudmees ei proovinud pakkuda midagi peale meelelahutuse ning selle tõttu võib filmi pidada õnnestunuks. Oli mürtsu ja möllu, sekka veel väheke romantikat, patriotismi ja kõike seda orkestreerimas Robert Downey Jr., mees kes istus tänu elukogemusest antud taustale oma rolli paremini kui tema mängitud Toni Stark Raudmehe kostüümi. Pingevaba punnitamata tehtud koomiksiseiklus, puhas meelelahutus heas mõttes. 3,5/5

Täitsa tekno!