Gomorra

Gomorra - Matteo Garrone 2008

Gomorra romaani kirjutanud Roberto Saviano tapmisähvardustest ning politsei järelvalve all redutamisest on viimasel ajal juttu teinud ka kohalikud ajalehed, ei tea kas on peatselt plaanis raamat eesti keeles lettidele tuua või millest järsku selline ootamatu huvi? Igaljuhul on tegu mehega kelle debüütromaan Napoli argipäevast, kus igapäevaelu tihedalt organiseeritud kuritegevuse seotud, oli paljudele nii valusalt terav torge, et mehele pandi peale maffia poolt langetatud surmaotsus ja lubati see selle aasta jõuludeks täide saata. Pidasin minagi enda kohuseks anda allkiri, et Itaalia valitsus tõsisemalt suhtuks säärastesse kriminaalide poolt tehtud avaldustesse ning kirjaniku kaitsmise asemel kõrvaldaks hoopis ohu. Filmi vaadates oli esimene tunne heameel, et hoolimata teatud kõrgendatud kriminogeense tasemega kohtadest nagu Kopli ja Pelgulinna vaheline ala, Lasnamäe esinõlv või Maardu, on meil elu võtrreldes Napoli magalarajoonidega ikka hoopis teine asi. Ei mingeid relvadega mehi katustel patseerimas kelle ülesandeks on kogu alal sima peal hoida ja politseinike tuleku eest hoiatada. Ei mingit kus kuritegeliku maailmas vääratanud inimeste perekond tapetakse või ilma camorra loata paar eurot teeninud pereisa peetakse kuuli vääriliseks. See mis toimus vana viisaka euroopa südames meenutas pigem idaranniku geto-neegrite vägivallatsemist ning favela hierahiatele üles ehitatud valitsemiskorda kui tuttavlikku ( The Sopranos näiteks ) kuva cosa nostrast, kus enne kümme korda mõõdeti ja siis lõigati. Kuigi film näitab meile camorra valitsemise mitmeid eri tahke alates heroiini müümisega tänaval ( 500. 000 eurot päevakäive ), katuse pakkumisega ettevõtlusele ning lõpetades suvel kuulsaks saanud prügiveo organiseerimisega, siis jäi mitmeti ikka mulje, et enne mõõtmist lõigatakse või siis erandjuhul mõõdetakse korra. "Lõikamist" oli filmis palju ( 4000 organisatsiooniga seostatud mõrva viimase kolmekümne aasta jooksul - üks üle kolme päeva ), kuid seda ei saaks mingil juhul pidada action või isegi krimifilmiks, vaid pigem dramatiseeritud dokumentaaliks. Vägivald on lihtsalt loomulik osake napollaste elust ja film näitas seda kiretult, justkui kõrvalsaisja silme läbi, andmata võimalust hakata vedama mingeid dramaatilisi ja konkreetseid süzheeliine. Film oli lihtsalt läbilõige elust mida dikteerib valdavalt maffia. 4/5

Õnnestunud varitsus, petselt on naisel tinatükk ajus.