Kusagil keskpaigas mulle see legendaarse lavastaja anime isegi meeldis. Shinjuku oli mahajäetud lagunev surnutelinn mis kubises deemonitest, kummitustest ning lindpriidest ja meenutas kergelt oma ohtlikuses ja tardumuses Stalker´i tsooni. Deemonlikud monstrumid olid oma välimuselt ja võimetelt normaalsed, sissepõimitud kummituslugu keskpäraselt OK ja ka hüljatud linnas hulkuvad tegelased täitsa oodatud lisa muidu vaid maagilistele võitlustele üles ehitatud animesse. Peategelase ja teda saatva tütarlapsega toimuvad maagiamängud ning reaalsed võitlusedki olid vaadatavad ning kohati isegi pinevad. Kui aga lõpp lähemale tüüris, langes kogu anime klišeelikku kismasse hea ja kurja vahel milles ei peitunud ühtki originaalsusesädet ega ootamatut pööret. Lõpuks liiga sirgjooneline seiklus-reis Shinjuku deemonitelinnas, oleks võinud paari tumeda veidruse ja deemon-perversusega üllatada. 2/5
Shinjuku - heade mõtete linn.
Jätan selle siis vist esialgu vahele. Tead sa muide kuidas Biohunter (1995) on ,et kas tasub seda hoopis vaadata ?
ReplyDeleteMa ise kindlasti vaatan aga ette-ennustama ei kipu. Neid vanu asju tahaks tegelikult kõiki näha või siis häguste mälestuste tõttu ülenäha.
ReplyDelete