Emo-pede elu pole meelakkumine

Siin pildistan ma iseennast. Teen seda tihti, vähemalt 2-3 korda päevas. Proovin igalt läikivalt pinnalt enda peegeldust fotolindile saada. Vaateakendest, lifti peegleist, autode toonitatud klaasidelt ja muidugi mu kodu vannitoa peeglist. Vaatan endast tehtud pilte ja mõtlen miks ma selline olen. Liiga õrn ja haavatav selle külma ja kõleda maailma jaoks. Liiga ilus, lliiga heasüdamlik ja kindlasti liiga omapärane, et teiste hoolimatut juhmakat julmust taluda. Ma võin olla naiivne, kuid minu arust on maailm lihtsalt üks karm koht kus tõeliste emotsioonide jaoks enam ruumi ei jätku. Kus armunud inimest vaadatakse kui pidalitõbist ja tunnete avaldamise ees tõmmatakse jäine kardin ette. Ma nutan, kuid keegi ei hooli, ma karjun abipalvet kurtidele kõrvadele. Ma kannatan teie tundetuse painet, kas te tõesti ei märka. Või märkate ja lihtsalt ei hooli ? Jah, ma tean. Mu süda tilgub verd nagu mu randmed kuhu taskunoaga sisselõikeid teen. Ainult veri ja valu suudavad taltsutada mu hinge. Sisemine ja välimine valu koos loovad harmoonia mis mulle kergendust toob. Kuulan My Chemical Romance´i uut plaati ja mul on tunne, et ainult nemad taipavad mis mu hinges valitseb. See ääretu tühjus ja igatsus millegi...ilusa järele. Kellegi ilusa järele. Pole tähtsust kas ta on poiss või tüdruk, tänapäeva maailmas on need piirid juba ammu hajunud. Tahan vaid, et ta hoiaks mind ööl ja hülgaks hommikul. Keegi kes taas murraks mu südame, sest ainult nukrusesse uppununa suudan end...
Kirjutan hiljem edasi, juuksevärv on vaja hetkel välja pesta. On juba üle poole tunni peal olnud.