Intimate Enemies

L´Ennemi intime - Florent Emilio Siri 2007

Tegu oli üle hulga aja ühe korraliku nauditava sõjafilmiga. Ma ei pea praegu silmas neid ukraina ja valgevene sõjadraamasid mis oma aususe ja otsekohesusega mind hiljuti lummanud on ja millele selle tõttu ohtralt kiitust olen jaganud, vaid pigem head sõjafilmi klassikalisemas mõttes. Filmi kus on hästi lavastatud lahingstseenid, korralik tugev draamapõhi, väheke tuttavlikud, kuid siiski sümpaatsed karakterid ja püsiv põnevuse tunne. Prantslased olid osanud selle kõik kenasti filmi mahutada ja sinna juurde veel kujutada päris peenelt inimese psüühika muutumist sõjaväljal. Laias laastus võis käesoleva teose puhul tõmmata paraleeli tuntud Vietnami filmidega, sest sisu oli üpriski analoogne ning vaid väliskeskonnad erinesid nagu öö ja päev, sest Kambodža ja Indohiina džunglite asemel oli hoopis Alžeeria kiviklibutasandikud ja ähvardavad mäed. Sarnasust aitas luua luureplatooni tegutsemine. Päeval käidi rühmaga keelatud tsoonis retkedel, eesmärgiga teha kahjutuks end mägedes varjav koloniaalvõimu vastu ülestõusnud rahvajuht oma järgijatega ja õhtul joodi ja laaberdati baasis. Raadioteel sai vastaste kukile tellida napalmit ja helikopterid viisid haavatuid minema. Vietnam mis Vietnam, ainult loodus oli rohelise asemel kollakasbeez.Käesoleva sõjafilmi suurimaks tugevuseks loen inimese kalestumise tõepärast kujutamist ja paljude inimlike aspektide kahtlusealla seadmist. Sõda vormib kõiki ja tsiviilist tulles võid oma ideaalid ja tõekspidamised peagi unustada, sest kaastunne ja õiglane meel võivad saada saatuslikuks su sõpradele ning ka sulle endale. Sa piinad vange ja tapad relvituid vastaseid aga samas on see ka ainus viis edukalt sõdida ning vähendada kaotusi oma poolel. Suurepärane demonstratsioon moraalinormide hävingust lahingolukorras, sest need lihtsalt enam ei kehti, õige ja vale kaotavad objektiivse tähenduse. Lisaks muidugi ka veel Alžeeria sõda tutvustav ajalooline taust ja läbi selle ka kerge torge USA Iraagi okupeerimise pihta. Sarnasusi võis leida ja ohvitseride sõjakibestumuse ümber keerlev jutt oli justkui noomitus jänkidele nende french-fries naljade eest. Prantslaste ajaloofilm oli igati korralik ja vaatamistvääriv teos, sobilik järglane filmiklassika hulka kuuluvale linnalahinguid kujutavale La Battaglia di Algeri´le. Viimase peaks ise ka üle vaatama, sai viimati liiga ammu pilk peale heidetud. 4/5

Prantsusmaa eest võõral maal.