I Just Didn't Do It

Soredemo boku wa yattenai - Masayuki Suo 2007

Peale selle filmi vaatamist on selge miks jaapanis kuritegevuse tase nii madalal püsib. Lihtsalt iga politseinik, vangivalvur ja kohtusüsteemi ametnik on valmis sind pisimagi õigusrikkumise eest nii põhjalikult läbi kloppima, et kaob isu isegi bussis jänest sõita ja punase fooritulega üle tee minna. 97 (!) protsenti riigi kohtuotsustast on süüdimõistvad, sest kohtunik ei saa ju jätta endast liiga selgrootu inimese muljet, ning jumal hoidku veel selle eest kui ta mõistaks süüaluse õigeks, näidates sellega ebaviisakalt kõigile, et peab uurimist läbiviinud politseinike ja prokuratuuri tööd ning vaeva tühiseks. Tööintervjuule tõttav noormees satub metroovagunisse sisenedes täbarasse olukorda kui tema pintsakuhõlm jääb rongiuste vahele ja vaene poiss proovib kogu reisi vältel seda lahti sikutada. Samal ajal aga käperdab keegi ehtjaapanlikult noormehe ees seisva koolitüdruku kannikaid ( no ma arvan, et Kristo Nikkolo oskab sellest käitumismallist põhjalikult pajatada ) ja loomulikult peab neiu süütut pintsakuhõlmaga nihverdavat noormeest süüdlaseks. Jaama jõudes kutsub neiu politsei ja peagi leiab noormees end eeluurimisvanglast kust vabanemine pole üldse nii lihtne kui esialgu arvata võis. Masayuki Suo ( suurepärase Shall we dansu? lavastaja ) kohtudraama oli jaapani esitlus aasta 2008 parimale võõrkeelsele Oscarile. Kohtudraamad on jänkidele alati peale läinud ja võib-olla üritasid jaapanlased seekord sellele ka mängida. Aga see ei pruugi nii olla, sest film oli tõesti hea. Lavastaja kritiseeris jaapani paindumatut õigussüsteemi ja tegi seda mitme eri tegelase vaatenurgast kes kõik oma sõna või teoga lisasid killukese mosaiiki. Väheke üle kahe tunni kestnud draama näitas eeluurimisvangla elu-olu, advokaatide maailma, tutvustas süütult süüdimõistetute püüdlusi õiglust jalule seada, demonstreeris kohtuhoone tööd ning paljastas kohtunike ja nende julmana tunduvate otsuste tagamaid. Seda kõike aga tehti väga objektiivselt ning reservatsiooniga. Vaataja jaoks ehitub ju üles üks lugu aga kohtunik peab otsuse langetama kohtusaalis nähtu kuuldu põhjal ning tänu sellele võivad paljud asjad tundudagi ülekohtuste ning ebaõiglastena. Film oli küll kriitiline, kuid nagu kohtunikud, nii säilitas ka lavastaja oma näo ja seda oskuslikult kriitikanooli tegevuse sisse peites ning nendega mitte otseselt süüdistavalt loopides. Poleks uskunud, et vaatan kohtudraamat sellise huviga aga nii see oli. Informatiivne, realistlik ja traagiline lugu ühe rongikäperdamise tagajärgedest. Oma tuntud headuses sai nähe kahte vetrannäitlejat - Masako Motai´d ja Kôji Yakusho´t, aga ka ülejäänud cast oli suurepärane. Üks kvaliteetne draama kõiksorti jaapani exploitationjunnide vahele sobis imehästi. 4/5

Pervert!