Battle for Haditha - Nick Broomfield 2007Mul võtti aega oma kümme minutit enne kui aru sain, et seekord ei olegi Nick Broomfield dokumentaalfilmiga vaatajate ette astunud. Kui näitas iraagi terroriste pommi ostmas oli selge, et ükskõik kui nihverdav dokumentalist sa ka ei oleks, sellisele toimingule sind ikka ligi ei lasta. Aga olgu, kõlbas ka dokumentaali elementidega mängufilm mille paraleelina oleks kohe varnast võtta Brian De Palma hiljutine Redacted. Mõlemad olid sõjakriitilised ja mõlemad jäid ka kuidagi sarnaselt samalaadsele tasemele, justkui ei küüni ükski Iraagi sõda ausalt vaatajani toov teos minu arust üle keskmise hea taseme.
Seekord pidasin filmi juures suureks miinuseks rääkimist ja veelkordset ülerääkimist mis justkui näitaks vaatajale, et ta on paras tumba kellele tuleb kõik üksipulgi lahtiseletada. Minu arust oleks võinud film olla absoluutselt ilma dialoogide ( kuigi need olid improviseeritud ), hingepõhja valgutavate viidete või selgitavate lausetega nii, et vaataja kuuleb vaid sõdurite käsklusi ja kohalike araabiakeelset juttu. Mitte ükski nüans ei oleks sellega kaduma läinud, kõik oli niigi arusaadav ja empaatiat vääriv. 
Karm aga taaskord on see karmus juba teada ning taa püüti lahingtandri reegleid tsiviilisiku poolt lahti harutada, tegevus millel puudub igasugune objektiivsus ja side toimuvaga. See on nagu näljaga inimliha söömine, tegevus mida sa oma ellujäämise nimel ette võtad ja millel puudub sel hetkel seos sinu eetiliste või moraalsete normidega. Tagantjärele targutamine ei tööta hästi ja isegi mitte ennetavana. Sõjaolukord on hoopis teine dimensioon. 3,5/5
Tapmisest väsinud mariinid.
Trash, ma kardan sa paned veits mööda, kui ütled, et "taas püüti lahingutandri reegleid tsiviilisiku poolt lahti harutada."
ReplyDeleteBroomifieldil oli päris palju konsultante, ja mitte vaid mingid "eksperdid", vaid kõik sõjaväelased filmis on tõesti sõjaväelased ning osalenud Iraagi konfliktis, ehkki küll mitte Haditha lahingus.
Ei filmitud küll, Iraagis, vaid Saudi Araabias, kuid sellest hoolimata olid sõdurid pidevas stressis: araablastest statistid saadi vaevalt nõusse kuna nad teadsid, et sõdurid on tõesti USA sõdurid, kes jah, tõepoolest kartsid ka võtete ajal oma elu pärast.
Et filmis on palju kõnelemist nign tunnete välja elamist, see tuleb paljuski sellest, et Broomfield lasi sõduritel end väljendada väljaspool käsikirja. Tegelikult käsikirja praktiliselt ei olnudki, olid vaid üldised sündmuste järgnevused, dialoogi ette ei valmistatud.
Osalevad sõdurid kogesid võtete protsessi pajuski teraapilise toiminguna. Ja minu meelest on nende etteasted veenvad.
Allikas: Nick Broomfieldi ettekanne Edinburghi kinomajas.
Väljendasin vist suts viltu aga pidasin silmas Broomfieldi enda kui tsivilisti surkimist sõdurite hinge paljastamisel/demonstreerimisel ( juhul kui nad ka ise seda thtsid ) ja veretöö tagajärgede hilisema paljastamise ( selle näitamise ) hetki. Kõik oleks sama mõjuvaks jäänud ka kohani kus kapralile pronkstähte lubati. Sõdurite improvisatsioon oli OK, kuid minu jaoks isiklikult ebaoluline, nagu ütlesin - poleks film sõnu üldse vajanud. Paari rätipea jutt oli aga küll loosungite tasemel, eriti häiris see naine kes halas, et miks Euroopa neid ei aita.
ReplyDeleteLõpuks võiks keegi kriitilise asemel hoopis hea patriootliku filmi teha Iraagi konfliktist ja rõhk on sõnal HEA. Telefilme on vist vorbitud juba tosinkond. Oleks nagu vaheldus kuigi see kõlab karm.
Broomfield on minu jaoks ausa kelmi mainega kes tihti loob illusiooni millestki mida ta tegelikult oma filmides ei näita.
Hüva. Eks selline suhe filmi ja selle loojaga jääb paratamatult isiklikuks, ja hea ongi.
ReplyDeleteMa päris kõiki Broomfiledi filme pole veel näinud, nii et ma pole päris kindel, millele sa selle "ausa kelmi" tiitliga viitad. Ehk "Tracking Down Maggie" läheks sinna lahtrisse mu vaadatutest, seal on tal selline "ma teile alles ironiseerin" suhtumine, mille lõksu langemist ei ole sugugi lihtne vältida kui "portreteeritav" ei ei ole eriti koostööaldis. Võibolla oleks siis tõesti hea mõtet lihtsalt film tegemata jätta. Aga "The Leader, his driver and the drivers wife" kukkus ju ometigi välja geniaalne portree just kõigest sellest, mida ei näidatud, mis aga just nii kõneles ehk rohkemgi veel.
"The Leader, his driver and the drivers wife" On pooleli ja esialgu tundub, et nii ka jääb. Kelmusena pidasin silmas Tupac´i ja Cobaini surma asjaolude paljastamist, kus mees ise veenvalt räägib kokku konspiratsiooniteooria aga semas pole tal absoluutselt ühtegi kindlat tõendit seda tugema. Vaataja aga paratamatult jääb uskuma, illusioon on nii täiuslik.
ReplyDeleteAa... vaat seda Tupaci värki ma pole ninud, ainult katkeid "The History Reel"'i pealt, ja tõsi, juba seal tundus imelik, samamoodi nagu ka tema Courtney Love'i ja Cobaini suhteid vaagiva filmi katked. Flirt kuulsustega ei sobi talle, aga ju ta lihtsalt nautis seda episoodi oma elus. Teha selle põhjal aga üldistusi Broomfieldi kui rezhissööri kohta, ma kardan see on natuke liiga karm.
ReplyDeleteAga ikkagi oled veidi ämbris, hea Träsh ;) "The Leader, his driver and the drivers wife" ei ole pooleli, hoopis selle järg on pooleli. OLEMASOLEV film on aga hea ning meeldivalt irooniline.
He he ! Minul on vaatamine pooleli, umbes 20 minutit jõudsin näha. Järjest kuulen esmakordselt.
ReplyDelete:)