Filmi kolmandal minutil tehti keskaegse raiumismõõgaga selline peen ninjadele või LOTR´i haldjatele omane nipp, et koheselt kadus asjaliku ajaloolise draama tunne ning asendus fantaasiafilmi omaga. Vampiiritapja Blade võib oma katanat vastast ärritades näppude vahel keerutada ja käest kätte loopida aga kohmakas rõngassärgis euroopast pärit Pühal Maal resideeruva rüütli jaoks oli see mitmekilose mõõgaga iluvõtete tegemine väheke liiga peen kunst. Hetk kahevõitlusest näitas, et kui vastase raiumise asemel eelistas režissöör näidata noortepärast popkinole omast efektivõtet, siis pole tervest filmist midagi head loota. Mul oli õigus. Rootsi kalleim film oleks palju paremini võinud olla kolmeepisoodiline teleseriaal kui eraldi võetav linalugu. Isegi kogu film jaguneb ajalisteks segmentideks mis väga nõrga õmblusega üksteise küljes on. Lapsepõlv ja poisiiga, Arn noormehena ja tema armastus ning lõpuks lahingud Jeruusalemma lähistel keskealise mehena. Sel aastal valmiv järg annab aga kindlasti veel rohkem telefilmi maiku juurde kui loob tunnet haaravast eepilisest saagast. Ajalooliste seiklusfilmide vastu pole mul tavaliselt midagi aga Arni elulugu ei suutnud kuidagi köita. Venis ja venis ning pigem oli igavusest haigutus peale tükkimas kui põnevusest hasart. Ma kindlasti vaatan ka järjefilmi ära aga suurt lootust ei pane sellelegi, ega siis muidu poleks Rootsi Riigitelvisioon rahulolematusest produktsiooniga oma toetust tagasi võtnud. 1,5/5
Häiris veel see, et noored mehed mängisid keskealisi ja keskealised naised plikaohtu neiusid.
Viriseja!
ReplyDeleteKust sa tead? Kes ütles? Fakk off, ma ju ekstra palusin, et seda välja ei lobisetaks! Fakk!!!
ReplyDelete