Mukoh Hadan - Masahiro Andô 2007Selles animes oli kogu animatsiooniajaloo kõige mõnusam koer üldse, nimeks Tobimaru ja tõuks Halastamatu Pisike Armas Ründepeni. Peale mõnusa koera olid tegelasteks veel väike poiss Kotarou, teda kaitsma asunud ronin Nimetu ja poissi jälitavad hiina keisri salamõrtsukatest alamad kui ka kohaliku shoguni sõjapealik. Kui kohalikest shoguni sõdalastest pole poisi ihukaitsjale probleemi, siis assassiinide blond mõõgameister Rarou on voolitud palju sitkemast puust. Teda ei huvita niivõrd põgenenud poiss ja teda ümbritsev saladus, kui just tarve pidevalt kellegagi mõõku ristata. Tapmisest ja verevalamisest tüdinenud hulkursamurai peab panema mängu kogu oma oskustepagasi, et noort Kotaroud selle võõramaa mõrtsuka eest kaitsta.
Kui minu viimasel ajal nähtud animed on olnud hästi joonistatud, sisukad ja koomilised, siis Sword of the Stranger oli peale kõike seda veel ka lõhkitirivalt põnev. Mina isiklikult ei ole kordagi varem animes näinud paremini sätitud võitlusstseene mille relvakäitlemis pinevus oli kruvitud viimseni. Täiesti tervitatav oli külma ja käetäpse jaapani mõõklemise ja hiina mõrvarite importitud wu xia segamine mis andis võitlusele ühelt poolt karge esteetilise puhtuse ja teisalt kõrvetavalt verise relvakeskse intensiivsuse. Tulemus oli lausa võrratu, põnev ja ilus. 
Teine esiletoomist vääriv moment oli põnevate hetkede vaatajani toomine läbi hoopis põhistoorisse mittepuutuvate hetkede. Näiteks sillal toimuva mõõgavõitluse pinevust andis edasi silla all õngitseva mehe pingutused kala veest välja tirida. Õngeridva, tamiili ja korgi liikumised andsid detailitäpselt edasi silla peal toimuva võitluse käike. 
Samuti leidus tänu animatsiooni kõikvõimsusele ohtralt kiitusi väärivaid "kaameranurki". Vaatajani toodi tihti tegevuse kujutamine sellisest vaatenurgast, kuhu tavakaamera poleks küündinud, või siis fantaasiavaeguses asetamata jäänud. Tervitasin ka loo autori otsust vaatamata müstika poole kiskuvale sisule, jätta lugu reaalsuse piiridel liikuvaks ning üliinimlike ninjade võitlusoskuse ja narkootikumide paraleeli sissetoomise eest. Kokkuvõttes hea anime mille sisu jäi tavalise müstikamaiguga samurailoo tasemele aga väline pani oma läbimõeldud detailirikkuses ja täiskasvanulikus lähenemises südamest kaasa elama. Meeldis ja mitte vähe. 4,5/5 
Tobimaru, tema peremees ja neid kaitsev depressioonis ronin.
ma kahte koera paremat ilmselt tean ja kui mitte aind animeomadega piirduda siis on neid kõvasti rohkem, näiteks kasvõi see kes kui tahtis jõi kiselli ja kuulas transistorit , või siis see, kes ennast metsas üles tahtis puua või siis see koer kes ei osanud hammustada jne.
ReplyDeleteTore sind üle hulga aja blogikülastajate hulgas näha. Millal enda blogis taas uksed avad, kõik me ootame?
ReplyDeleteNuxi blogist ma ei tea midagi, aga kus mu piip on?
ReplyDeleteja minu prillid?
ReplyDeleteKas ta laenas Kraalis sinu prille? Minu piipu laenas ja pole siiani tagasi toonud...
ReplyDeleteL.
Jah. Olen siiamaani käsikaudu kobades edasi liikunud ja telekat 40 cm. kauguselt vaadanud.
ReplyDeleteNuks, too mu prillid tagasi
ja Lauri piip ka!
selle anime lugu minus põnevust ei tekitanud kuid võitlussteenide, eriti viimase, intensiivsus koos erinevate perspektiividega andis lõpuks täitsa arvestatava kinoelamuse.
ReplyDeletekohati isegi tundsin et mõned kaadrid oleksid võinud kauem kesta, et koomiksiilu rohkem välja tuleks kuid samas saavutati sellise tempoga uus tase.