National Treasure 2: Book of Secrets

National Treasure: Book of Secrets - Jon Turteltaub 2007

Vabamüürlaste maine oli viimasel kümnendil USA-s kõikuma löönud ja selle parandamiseks sobis imehästi seiklusrikas mängufilm National Treasure. Romantilis-ulja pildi maalimise eest sai film sai vendadelt nii finantsilist toetust kui ka ohtralt heakskiitu, sest teoses demonstreeritud pooltõdedega vassimine ja uhkustav saladuste eksponeerimine on masoonide eneseuhkust alati patanud. Müstiliste kammajaadega tegelevate veidrike imidž sobib neile eesriideks imehästi, sest selle varjus saab vaikselt, kuid sihikindlalt ajada looZide põhisuunda - ehitada tuhandete aastate esoteerilisel filosoofial põhinevat rahuriiki.Kui esimene osa oli just tänu templiitide ja masoonide teemale põnev vaadata, siis jätkuosas mindi liiga suure panga peale mängima. Suur tükk ajab suu lõhki ja tänu tahtele haarata kõiki ja kõike, ei saanud asjast asja. Stoori oli nagu auklik ämber mis koheselt lasi läbi kõik momendid mis kuidagigi olid seotud loogika ja põnevusega ning jättis pangepõhja vaid labasuste lasu, haisva hunniku punnitatud staarisitta ja hollywoodi klišeevabrikute risu mis koosnes haledast romantikast, kehvast koomikast ja alla kümneaastastele mõeldud seikluslikkusest.Nicolas Cage näitas seekord, et ta polegi kõige haledam ja tuimem etleja maakeral, vaid, et vanadusnõtruse all kannatav Jon Voight suudab oma "näiteoskustega" veel sügavamas poris püherdada. See oli midagi ajuvägistavat ja silmipõletavat kui pidi hambaid risti surudes veteranstaari etteasteid kannatama. Vägisi tekis tunne, et tüüp on hoopis koomas ja produtsent Jerry Bruckheimer tegi halastuseta mehele elektrišokke mille peale juurvili grimassitas ja paar sammu võttis. Ütleme siis, et halb Disney film, sest loožide asemel olid seekord õla alla pannud Miki-hiir ja Piilupart Donald. Lugugi meenutas vastavalt sellele mõnda koomiksivihikust pärit Roope-setä ja pardipõnnide seiklust. 1,3/5

Eesti tuntud vabamüürlane ja ralliäss Raido Rüütel sõitmas esimese filmi esilinastusele.