The Last Winter

The Last Winter - Larry Fessenden 2006

Kui ma 30 Days of Night´i puhul nentisin, et külm ja lumine Alaska on ühe horrori jaoks perfecto tegevuspaik aga film ei suutnud seda korralikult ära kasutada, siis The Last Winter´i puhul oli vastupidi. Sellele horrori meistritööle andsid lõputud lumeväljad, külm konte kiigutav tuul ja isoleeritus just selle nõksu mis teeb õudusfilmist õudusfilmi, ehk lõid sobiva ning omase atmosfääri. Selle sama tunde mis on pannud filmisõpru armastama John Carpenter´i klassikaks muutunud ulmeõudukat The Thing aga kui tegevuspaik ja õhustik tunduski mõlemas filmis sarnane olevat, siis sisu erines tugevasti. Kaheksakümnendatel lõpetati Alaska põhjatipu lähedal asuvas naftarikkas pinnases proovpuurimised ja vaatamata edule, suleti maapõue viiv toru ning põhjused puuraugu kinnipitseerimiseks jäid segasteks ja salapärasteks. Aastaid hiljem otsustas naftakompanii augu siiski taasavada, ning saatis grupi geolooge ja teenistujaid lähedal asuvasse ajutisse baaslaagrisse, et need teeksid pinnase uuringuid naftatrasside vedamise võimalikkuse kohta. Peagu hakkavad ekspeditsiooni liikmed vaikselt peast segaseks minema, tekivad luulud ja sundkäitumised. Kui The Thingis oli konkreetne vastane ja vaataja teadis seda, siis käesoleva filmi hullus haarab inimesi nähtamatu jõuga. Vaatajale küll pakutakse eri versioone sellest miks kõik toimub, kuid ükski neist ei ole tegelikkuses vettpidav ning jätab vaataja oma fantaasiale küllaldaselt ruumi areneda. Peategelane ütleb ise vast kõige õigemini, et ta lihtsalt ei saa aru mis toimub ja nii peaks ka vaataja filmi suhtuma, sest nn. ametlikku versiooni uskuma jäädes võib film väheke banaalsena tunduda ning saab vägisi külge selle ökohorrori sildi. Tegelikkuses aga on lihtsalt midagi persses ja täit selgust toimuvast ei jaga keegi. Suurepärane olustik, naha alla pugev kõhedus ja paar korralikku horror momenti. Kõik see koos aga väga rahulikust ja tüünes draamafilmi tempos, ei mingit kiirustamist painavate asjade esile toomisel ega vajadust kunstlikult rütmi hoida. Meeltesegadus hiilis vaikselt ligi aga tema lähenevad sammud olid vaatajale tajutavad ja see lõi pinevuse mis sees surisema pani. Minu jaoks omapärane ja mõtteid liikuma sundiv müstikafilm arktilisest hullusest mis osaliste jaoks oli nagu reis innuiidi šamaani poolt sissesöödetud seentega. Põhjakarguses põhjadeemonid. 4/5

Suletud puurtorn.