Isa ikka tassis ei-tea-kust saadud Seurasid ja Apusid koju ja nende klantslehtede kaudu saigi esimest korda Indiana Jones´iga tutvust tehtud. Seura mainis vaid ära aga Apu´s oli esimese osa valmimise ajal oli sellest pikk ja ohtrate fotodega artikkel, täpselt selline mis pani esimeseklassi poisil fantaasia tööle nii, et isegi alustasin filmi nägemata Indiana Jonesi loo kirjutamist 4 kopikalisesse koolivihikusse. Piltide järgi tundus olevat kauboi ja nii ma kirjutasingi - kauboi seiklused kõrbes. Soome keelt oskasin nii noorelt vaid koomiksilugemise ( Flash Gordon, Taikuri Jim... ) tasemel ja seetõttu ei saanud dr. Jones´i rollist õiget sotti, kauboi roll aga püsis minu maailmas seikleja õlul mitu aastat. Keskkooli alguses sai ka kõik filmid ära vaadatud ja peab ütlema, et Indiana Jones´ist ei kujunenud minu jaoks teise tutvuse käigus lemmikkangelast. Mõtted oli juba vallutanud sci-fi ja Tähtede sõjad ning Star Trek´id omasid palju tugevamat kandepinda kui džunglis möllav arheoloog. Mõnus oli muidugi vaadata ( ja sai isegi paar-kolm korda seda tehtud ) aga erilist kiindumust ei tekkinud. Sellest johtuvalt hindasin ka neljandat osa, ei heaks ega halvaks, vaid täpselt teiste kõrvale sobivaks. Indy on muidugi vana ja tänu sellele seniilseks jäänud ning filmi alguses saadav 600-800 röntgenit kiiritust ei muuda just ka meest ega ta aru värskemaks. Sahmerdab ja sasib ning kui aega saab näitab kõige haledamat romantikat koos sinnajuurde kuuluvate kutsikailmetega. Õnneks on aga vanuril abiks superkangelase võimed, näiteks suudab ta peksta läbi organite kõige tugevama bõk´i ja võluda oma kätte piitsa, kuigi see paar stseeni varem maha ununes. Goofe oli üldse üllatavalt palju ja ebaloogilisustest võiks teha nimekirja mis on pikem kui filmi stsenaarium aga anname andeks, lavastaja on ju alles noor ja kogenematu ning vaataja valgekangast hüpnotiseeritud robot. Filmi positiivsete külgedena tooksin esile väga kindlapiirilise ja selge sõnumi mis käsib venelasi peksta, tappa ja sipelgatele sööta. Paistab, et Hollywood on ärganud Putini uinutavast lummusest ja võtnud suuna russide tõelise palge avalikustamisele. Ja siis ütleks veel, et lõpp imes minu arust rängalt, sest Spielbergo oli liiga Dänikeni raamatute mõju all ja vedas Taken´it endaga ka Indy saiklustesse kaasa. Ja siis ütleks veel, et meenutas kergelt Hellboy seilkusi ja, et Cate Blanchett nägi välja nagu mõni lesbiikoon Pierre et Gilles´i postkaardilt ja, et noor Indiana Jones Sean Patrick Flanery esituses oli lahedam kui "noor Indiana Jones" a, et action oli HK tasemel. Ja, et... ah minge ja vaadake ise "kauboi" uusi seiklusi. Nagunii lähete. 3/5
Indiana Jones´i poeg võtteperioodi vaheajal Peruu mägedes tsillimas.
Sai see omapärane asi eile sviidis ära vaadatud.
ReplyDeleteAlgus ja keskpaik olid üle keskmise, kohati küll autodel vahel hüppamine hakkas suuresti venima, siin ja seal jäid silma loogika puudumine või siis mingi superloogika olemasolu.
Lõpp vedas suunurgad vägisi tasajoonele, nagu sõber kinost välja tulles kommenteeris: sellised lõpud on pigem omased vanadele MacGyver'i telefilmidele, kust käesoleva linateose agoonia justkui üks-ühele kopeeritud sai.
Eestikeelne tõlge oli kohati puudulik, 'greaser' oli tõlgitud 'pakspea.' Mine võta nüüd kinni, mis see tähendama peaks.
Kokkuvõtteks pean pöörduma vanameister Eric Cartmani sõnavara poole ja nentima filmi kohta: "Lame."
Mulle just see autode vahel hüppamine meeldis, oli seatud koomiliselt ja täpselt ja ka kestvuse koha pealt ei viriseks.
ReplyDeleteKüll oli aga koom, et kui alul pidi masinaga džunglisse teed ehitama / puhastama, siis peale lõikuri katkiminekut tekkis justkui iseenesest 3 suunaline sõidurada. He he !
Hollywood!
kuule see on ju finboy Anti
ReplyDeleteAnti, high five!
Antti, ikka Antti!
ReplyDeleteAga muidu on sul õigus Läuri.
High five!
ReplyDeleteHigh five tarvis!
ReplyDelete