Trainspotting

Trainspotting - Danny Boyle 1996

Trainspotting jõudis eestisse amfetamiini kuldaja lõpupoole ja saavutas koheselt teravate klubinoorte hulgas kultusstaatuse. Minu tutvusringkond oli jõudnud peale heroiini juba kõik narkootikumid ära proovida ja seetõttu töötas film väga hästi, oli võimalik oma kogemustega paraleele tõmmata ja nostalgitseda kõigi triibutirimiste, odaviskamiste ja muude ködi sissetoppimise teemadel. Hiljuti kuulsin linnalegendi, et legendaarse diileri Sam´i (R.I.P.) korteris olevat Trainspottingu videokassett päevi makis katkematult mänginud. See on tõesti legend. Mina Sam´i juures kunagi ühtegi videomakki ei näinud, kord LSD laksu all aga istusid sektsioonikappidel värvikirevad kanaarilinnud ja voodijalutsis dresseeritud šimpans kellel ma käest kinni võttes toas tiire tegin. Oh, olid ajad, olid narkootikumid ja oli Trainspotting. Hiljuti ostsin soomest raamatu, lugesin läbi ja tuli kange tahtmine ka filmi uuesti vaadata. Valikuks osutus kahediskine The Definitive Edition kus soovi korral võimalus deleted scened filmi sisse lõigatuna ära näha. Kuigi film on hea, jääb ta võrreldes raamatuga siiski kahvatuks ega suuda haarata kogu narkomaanide elutragöödiat. Film kannab endas palju positiivsemat sõnumit, masendunud narkarite ja psühhopaatsete egoistide asemel pakutakse teatud inspireerivat kambavaimu ja kamraadlust. Narkaritel aga sõpru ei ole, on ainult tuttavad. Loomulikult peab film olema kompaktsem toode, kuid mina tundsin veidi puudust raamatust läbi vilksatanud naistegelastest ja nende femiinsemast pilgust Edinburgh´i luuserite elule. Mitmete kenade daamede asemel oli filmis ( eriti deleted scenes´ide hulgas ) liiga palju tähelepanu pööratud kooliplikast Diane´i ja Rentoni suhtele, justkui oskaks kõhn koolilapsest plikatirts teistegi naiste eest kosta. Raamatus jäi Diane väga kõrvaltegelaseks, ega oleks mingil juhul suutnud end filmi postrile suruda. Ka oli raamatu tegelaste galerii poole suurem, filmis aga oli püütud kõigi tegelaste lood viie mehe, Tommy, Spud´i, Beggie, Rents-boy ja Sick-boy vahel ära jagada. Kõike paberilepandut muidugi filmi sisse panna ei suudetagi. Näiteks jäi välja 60% AIDS´i temaatikast, Sick-boy itaalia sugujuured, tema tõmmu jume ja hoolitsetud hobusesabaga juus ning Rentoni bi-seksuaalsus ja sellest tingitud lõbusad hetked homodega. Küll aga meeldisid mulle režissööri poolt loodud pilditaustad tegelaste monoloogidele, seal oli suudetud šoti argipäevamuresid kenasti visuaalidega saata. Hea film aga liiga positiivne ja sellega kergelt dopekultuuri soosiv. Mina soovitaksin pigem masendavamas toonis raamatut. 3,5/5

Kui filmielu kestaks, oleks kuuest pildilolijast neli tänaseks päevaks surnud.