Justice League : The New Frontier

Justice League: The New Frontier - Dave Bullock 2008

Tosinkond aastat tagasi kolis eestisse elama siit poisipõlves lahkunud arhitektuuriüliõpilane Gert Depechemode, keda sõprade seas kutsuti lihtsalt Depeshi-Gerdiks. Välismaades viisakust õppinud noormees oli justkui särav täht meiesuguste okupatsioonihallust endasse imenud matside keskel - alati rõõmus, vastutulelik ja valmis pidutsemiseks. Depechi-Gerdi peod aga lõppesid eranditult tema kesklinna avaras stiilselt sisustatud korteris kus kuulati elektroonilist muusikat alates Kraftwerkist ja lõpetades Front 242-ga, joodi veini ja flirditi kenade neidudega keda Depechi-Gerdi seltskond justkui öölambina ligi meelitas. Mina aga olin selline luuser, et igakord läksin dringi ja mesijutu asemel hoopis peoperemehe magamnistuppa ja sorisin tema meeletus Rootsist ja Austraaliast soetatud koomiksikollektsioonis. Lemmik oli koomiksitegelaste kataloog kõigi kirjastuste poolt toodetud superkangelaste tutvustusega, seda telliskivi mõõtu raamatut sai isegi paar korda koju laenatud. Justice League oligi justkui taaskohtumine kõigi nende DC superkangelastega kelle seiklusi oli saanud varem vaid vihikutest lugeda ja kelle elulood õpiti kataloogi abil pähe. Animatsioon oli suurepärane. DC viiekümnendatel aastatel loodud superkangelased ja nende seiklused olid vaatajani toodud täiesti stiilipuhta ajastu hõnguga. Külmale sõjale omane kommunismiviha, rassiline ja sooline diskrimineerimine ning ameerikalik üleolek kõigist teistest - kõik need mõnusad detailid olid sisse toodud ning lisana aga veel ka väheke tänapäevast nihilismi. Ka joonistusstiil oli omale ajale iseloomulik, väheke konar-kandiline, proportsioonidest välja minev ja värvigammas põhitoonidele truuks jääv, ehk 100% Justice League loomisaega jääv. Vastasteks kurjad tulnukad, salakavalad armeekindralid, kriminaalsed geeniused, manipuleeritavad inimteadvused, dinosauruste hordid ja loomulikult ka üks hiigelsuur mehhaaniline gorilla. Filmi suur pluss oli võime olla iseennast ja kogu superkangelaste maailma kergelt nöökav ning see inside joke´idega tögamine muutis koheselt kogu show kordi sümpaatsemaks. Kangelaste eraeluline ja kohati käpardlik töö meenutas Alan Moore´i suurepärast koomiksit Watchmen ja see võrdlus ei tule filmile kahjuks. Suurepärane nostalgiahõnguline koomiksiseiklus. 4/5

Klassika