Borderland

Borderland - Zev Berman 2007

Eelmisel aastal osutus minu After Dark Horror Fest´i reliiside hulgast valituks suurepärane The Hamiltons ja julgen teisi filme nägemata seegi aasta väita, et valisin kaheksa seast välja parima. Borderland müstiline ja draamatikaga, kuid üllatuslikult hoopis põnevik aga mitte õudusfilmi žanrisse kuuluv nagu eeldasin. Sellest aga polnud midagi, based on true story töötas ka ilma maagiliste momentideta, ning ka kirvemõrtsukaid ja monstrumeid taga igatsema ei jäänud. Eks muidugi seda reaalset sündmust oli väheke kaunistatud või ütleme siis horrori puhul, et räpasemaks ning verisemaks muudetud, kuid kiitust tuleb jagada, sest kogu stoori oli suudetud jätta meeldivalt tagasihoidlikuks ja usutavaks. Kolm sõpra sõidavad Mehhikosse, et tunda lõbu sealsetest naistest ja odavast õllest. Peagi üks nende hulgast röövitakse ja pohmellivaludes kaaslased asuvad noormeest otsima. Mehhiko piiriäärne väikelinn pole aga just kõige sõbralikum kant, kuid kena baaridaami ja kibestunud endise politseiniku abil saadakse paar vihjet toimuvast. Selgub, et poisi olid röövinud kohalikud narkoparunud, sest valgenahalise gringo ohverdamine lubab nende tumedatele tegudele tugevamat maagilist kaitset kui kohaliku talulapse veristamine. Mehhiko on ohtlik kant ja vastupidiselt raha eest piinamist nautivatele tüüpidele sarnasest Hostel´i filmist, jäid siinsed kurjamid kõik tõepärasteks tapjateks ja nende usk vere maagilisesse jõusse oli kohalikus religioosses taustas arusaadav. Mehhiko pättide ebatseremoniaalne otsekohesus, empaatiaga tajutav ohvri kõhedusttekitav abituse tunne ja okultistlik maagia muutsid filmi suurepäraseks, olles elemendid milleta muidu uue kooli slasher tüüpi film kahvatupoolselt keskpäraseks oleks jäänud. Suurimaks teeneks tuleb aga lugeda filmi vaoshoitust, sest vere näitamine ei olnud taotlus. Jäse raiuti otsast ära mitte selleks, et vaatajat šokeerida, vaid justkui antropoloogilise teabe jagamiseks ja kus oli võimalik, jäeti piinamine ning tapmine üldse ekraanile toomata. Vaatajatele jutustati lihtsalt kunagi piiriääres toimunud rituaalmõrvade seeriast aga mitte ei proovitud gorele ja verele välja mängida nagu see tavaliselt moeks on. Mina jäin siiski lõpus sinisilmselt mingitlaadi maagilist sekkumist või pöörast twisti ootama aga eks reaalne elu olegi labasem kui sa loodad. Straw Dogs´iliku lõpu ( ja kohustuslikuna tundunud romantilise liini ) pärast panengi vähem punne kui veel veerandtundi enne filmi lõppu jaganud oleksin aga tunnistan ausalt, et film oli mitmeid kordi parem kui ma sellest horrori sarjast uskunud oleks. Teised on sisututvustuste järgi veelgi jamamad ning vaid Mulberry Street tundub nende hulgast ahvatlev. 3,5/5

Minu arust kenad postrid.