Aleksandr Sokurov´i filme pole ma varem vaadanud ja see on olnud teadlik valik. Mul on enam vähem ettekujutus millised ta tööd välja näevad - liiga sügavustesse tungivad suhtedraamad, aeglase kaameratööga inimhinge lahkamised ja napi tegelaskonna üksteise suhtes toimuvad vaimsed mõjutamised. No ei ei tundu minu tassike teed olevat, vähemalt mitte praegusel horrori-buumi lainel. Aleksandra aga võtsin ette aga mitte lavastaja, vaid temaatika tõttu. Tšetseeni sõda on mulle alati huvi pakkunud ja hiljuti loetud Anna Polikovskaja raamatud maalinud tajutava pildi sealsest sõjast ja tsiviilelust. Film Aleksandra meeldis mulle, kuid peategelane Aleksandra ( 82 aastase Galina Vishnevskaya filmidebüüt ) ei sümpatiseerinud kohe hetkekski. Arvatavasti oli tegu endise kolhoosipartorgiga kes harjunud kõiki ja kõike enda ümber kamandama ning korraldama. Ütles kuhu tuleb jalg panna, kuhu istuda ja kuhu pikali visata. Laused katkestas poolelt sõnalt, vastuvaidlemist ei sallinud ja jättis oma armulise emaliku tõrelemisega mulje justkui elus vaid hüvesid saanud isikust. Isegi tema sõbrustamised ja sõbrannnatamised olid vastikult üleolevad justkui mõisaemanda ja lihtrahva vahelised aga mitte soojad nagu teineteistmõistev sõprus vanalt naiselt vanale naisele. Film üldplaanis aga mulle meeldis. Näidati sõjategevuse niinimetatud köögipoolt, ehk ühe soomustransportööridega varustatud sõjaväeosa argipäeva uimase raudteelinna äärsel tühermaal. Hooldati masinaid ja relvi, kembeldi köögis kokaga suutäite pärast ja üritati kohalikega sigaretiäri ajada. Selline väeosa unine argipäev kuumutava päikese all ilma otseste sõjaõuduste ja pingeteta. Vahelduseks väga värskendav ( või suigutav ) sõjadraama. 4/5
Võõralt vanamemmelt emalikku hellust otsiv nekrut.
"Russian ark" on üks tema film mis mulle meeldib ja see pole psühholoogiline suhtedraama
ReplyDeleteJajah, aga ega ma viitsi vist sedagi vaadata. Küll aga unustasin mainimast, et võtan peagi ette 2 ta dokuseriaali vene armeeelust, Confession ja Spiritual Voices.
ReplyDelete