Punk's Not Dead

Punk's Not Dead - Susan Dynner 2007

Mäletan oma esimest punkkontserdil käimist päris hästi. Olin umbes 14-15 aastane kulunud jopes, gaasimaskikotiga pikajuukseine tatt ja punk rock oli just raadio ja JMKE kaudu mu ellu tulnud. Hädasti vaja oli minna Kadrioru jäähalli Kulo esinemist vaatama, kuigi ma kedagi ei tundnud ja pidin ihuüksi selle tee jalgealla võtma. Vastupidiselt tänapäeva normidele toimusid kaheksakümnendate lõpus kontserdid ka päeva ajal ja veel pühapäevasel pärastlõunal, taiming mis nüüd tähendaks tühja saali ja hävingut korraldajatele. Siis oli aga OK alustada peale Plaadimäel käimist ja lõpetada pidu nii, et jõuti veel enne pimedat koju. Uksel ajasin kätega juuksed sassi, et rajum välja näha ja peagi kiskus üks pungitüdruk mind kättpidi pogoringi kargama. Jäähalli põrand oli liivaga kaetud ja võite ette kujutada milline tolm keerles ohus kui paar-kolmkümmend tagides noort pogotades ringi trampis. Minul seda lõbu kauaks ei jätkunud, peagi ilmus välja mind "tantsima" tirinud tsiki irokeesiga boyfriend ja lajatas mulle rusikaga näkku. Mina pidavat tema naist võrgutama - yeah right! Komberdasin verise huulega välja ja alustasin, väga inetult käitudes, norimist  ukse taga konutavate kolmeteist aastaste noorte poistega. Saadud rusikahoobist tekkinud viha lootsin nooremate peal välja elada. Läks aga vastupidi, need kaks lapseohtu kutti hakkasid hoopis mind "ahistama", üks haaras mul kõrist ja teine jagas maksakaid. Tänavakooliga noored - pole ime, et minusugune prillidega kõrend neid hirmutada ei suutnud. Mul on tunne, et ühest noorest kutist on tänapäeval saanud autoriteetne skinhead, kuid mul pole kunagi tulnud meelde küsida kuigi oleme head tuttavad. Igaljuhul oleks ma Jäähalli taga uue koosa saanud kui noorte poiste girlfriendid poleks minu kaitseks välja astunud. Jajah, mina polnud selleks hetkeks veel tõsiselt tüdrukutest mõtlemagi osanud hakanud aga neil nagadel olid juba totsid käevangus.
Põgenesin saba jalgevahel tagasi saali ja sain tänu sellele tunnistada eesti pungiajaloo legendaarset hetke kui Mätas koos bändiga PRO pani kontsertlava põlema. Mätas oli naturaalkitarri kummiliimi täis valanud, põlema pannud ja vastu lavapõrandat tükkideks virutanud, leekiv liim aga pristis kõikjale ja põletas läbi võimude, mikrite ning pillide juhtmeid. No hiljem Kulo esinemise ajal hakati tagant rahva seast säraküünlaid loopima ja minu õnn oli loomulikult sel päeval nii seatud, et sain säriseva traadiga pikki pead. Lonkisin siis koju, pea veritsemas ja juuksed kärssamas aga süda oli punki täis. Ja see oli alles pika sõpruse algus. Punk's Not Dead oli minu jaoks väga mõtlemapanev dokfilm. Isiklik aastate pikkune suhe punki oli siin mõnegi intervjueeritava poolt hästi sõnasse seatud ja aitas selgust saada mind vaevanud teemadel nagu kommertslikus, enesekordamine ja uued bändid. Bad Religioni Sufferi album oli veel OK, aga kogu see paar aastat hilisem Epitaph´i kraam on mulle alati sutsu kaubandusliku ja punnitatud mulje jätnud. Nüüd aga näidati dokkis suisa õudusi ehk üles-alla hüppavaid emo-bände ja koheselt said kõik üheksakümnendate bändid võrreldes keemiliste romansside ja heade charlottadega kõvasti respekti juurde. Tegelikult aga suhtun ma tänu Susan Dynner´i ülevaatlikule dokkile palju tolerantsemalt ka nendesse klanitud nukulikesse emo-poistesse. Minu süda jääb aga HC juurde, pigem pudeliga ( säraküünlaga ) pähe ja õlivärviga soditud nahktagi kui piinlikult puhtad mustvalgeruudulised Vans´id, pealuupildiga pusa ja rongatiiva toonis juus. Kasutaja KlashedKi kirjutas ühes foorumis, et head dokki pungist pole siiani veel tehtud. Et kõik püüdlused pidavat ikka jääma intervjuude kogumiku tasemele. No mulle see teos küll meeldis, eriti kui veel ka ohtrad lisad olid tausta valgustavad ja põnevad. 5/5

Piltidel soome punklegendid Cadgers, Terveet Kädet, Kaaos ja Riistetyt.