Crash

Crash - Paul Haggis 2004

Siiamaani teadsin, et maailmas on vaid üks hea film nimega Crash, kuid hiljuti sai tutvust tehtud ka ta noorema vennaga ja oma imestuseks avastasin, et filmigurmaanide foorumeis põluall peetud teos mulle täitsa meeldis. Niimoodi meeldis, et oli koos napsutamisele järgnenud pohmelliriismetega laupäeva öösel ETV pealt vaadates väga hea, soe ja nunnu. Aga ka tõsine, sest hoolimata vägagi standartsest uue-hea-kino sisust, sai vaataja veel ka annuse päris teravaid kriitikanooli rassiliste eelarvamuste suhtes. Või ütleme nii, et selle kriitika loevad sealt välja need kes ihu ja hingega poliitilist korrektsust ja võrdväärset kohtlemist taga ajavad. Minu jaoks konstanteeris lavastaja lihtsalt fakti, et inimese nahavärv omab tähtsust ja seda tunnetab mitte ainult white power ekstremist vaid ka tavaline kesklassi ameeriklane ning naiivne oleks kõiki rasse ühtselt hinnata, pannes nad õnneliku perena teineteisel käest kinni hoidma. Eelarvamus on inimesele enesekaitsevahendiks aga mitte kasutu mõtlemise väärviis nagu entusiastid meile õpetada püüavad. Selleks oli siis jänkidel kanadalast vaja, et see neile oskaks näidata eelarvamuste jõudu ja kasulikkust igapäevastes rassipinnalistes situatsioonides toimetulemisega. Minu jaoks demonstreeris see film kõige ilmekamalt multikultuurse tehisprojekti läbikukkumist ja pähe istutatud võltsitõdede nõrkust kriisiolukordades. Multikultuursuses kultuurid põrkuvad teineteise vastu, mitte ei loo ühtset rõõmsatoonilist ja positiivset mustrit ja sellistest kokkupõrgetest siin räägitigi. 3,5/5

Nagu kaadrid filmist teile ütlevad pole sajanditega midagi muutunud.