Joe

Joe - John G. Avildsen 1970

Korralikust heal järjel olevast perest pärit neiu satub narkootikumide üledoosiga haiglasse. Tema isa läheb narkopunkrisse tütre asjadele järgi ja tapab pool-kogemata sinna saabunud diileri. Oma mõrvatööst šokeeritud mees läheb lähimasse baari napsuga närve rahustama ja mainib oma veretööd seal istuvale sinikraele nimega Joe. Alul Joe ei usu meest, kuid paar päeva hiljem vaadates televisioonist krimiuudiseid, otsustab Joe mõrvari üles otsida. Tegu pole siiski mitte politseid aitava kodaniku ega väljapressijaga, Joe´le lihtsalt sümpatiseerib selline otsene lähenemine räpaste narkomaan-hipide probleemile. Tehasetöölisest Joe´st ja mõrvarist, reklaamialal töötavast valgekrae Bill´ist saavad üllatuslikult sõbrad ja peagi satuvad kaks tõsist pereisa seiklema narkaritest ja hipidest läbi imbunud Village´i linnaosas. Mõned aastad enne Scorcese Taxi Driver´it valminud film kannab sama sõnumit - tavalise keskmise ameeriklase nõutust järsku kiirelt arenema hakkavas maailmas. Jäädes truuks oma lapsepõlves õpitud teadmistele ei suuda Joe harjuda kuuekümnendate liberaalsusega kus endast annavad märku juhuseks, narkootikumid, võrdõiguslikkus neegritega ning üha süvenev konflikt laste ja nende vanemate vahel. Joe´le ei meeldi isegi aasia köök ja pikajuukselised mehed, rääkimata siis veel kanepit suitsetavatest ja keskmist sõrme näitavatest vanemate rahakotil elavatest hipidest. Sotsiaalkriitika, kuid mitte moraalitsev vaid hoopis musta huumorit oma relvana kasutav ja tänu sellele kuni tänase päevanigi värskena püsinud. Peter Boyle Joe´na on lihtsalt vapustavalt hea aga eks talle ole antud ette ka suurepärane stsenaarium ja taust kus oma sirgjoonelist parempoolset tegelaskuju elavaks mängida. Draama mis kohati viskab sisse koomilisi hetki ja pätipõnevikule omaseid relvakasutusi. Kohustuslik kõigile kelle arust pilukad, neegrid ja hipi narkomaanid tuleks maa pealt pühkida. Direct action! Meeletu! 5/5

Noore Susan Sarandon´i debüüt.