Cinemania

Cinemania - Angela Christlieb, Stephen Kijak 2002

Lugesin paar päeva tagasi Postimehest intervjuud eesti oma cinefiili Tarmo Toomiga. Igatsorti hobidega ja pühendunud inimesed on mulle alati sümpatiseerinud, kuid Tarmo Toomi puhul jäin ühes asjaks nõutuks. Ma saan aru ja suhtun austusega tüüpi kes kodus filme ei vaata, vaid eelistab selle asemel kino. Ma saan aru, et Tarmo "Cineguru" Toomi käib PÖFF´il, Matsalu loodusfilmide festivalil, Haapsalu õudusfilmide festivalil ja Maailmafilmi festivalil, kuid, et härra viitsib oma sõnul vaadata ka 99,8% kõigist meie kinolevisese jõudnud filmidest käib mulle üle mõistuse. See on juba friiklus negatiivse varjundiga, masohism ja psühhos mis veab sind kinno ka valusat saasta jälgima. See on armastus kino aga mitte filmide vastu ning näitab, et "Cineguru" vaataks tegelikkuses kinolinalt ükskõik mida omamata isiklikku seisukohta või arvamust ja läbi selle ka valikuvabadust jätta mõnele seansile minemata. Mind selline kiindumus isiklikult hirmutab. Sarnastest kinoarmastajatest räägib ka Angela Christlieb´i ja Stephen Kijak´i dokumentaalfilm. Vaatluse alla on võetud New Yorki cinefiilid kes tihti filmist enesest enam hoolivad hoopis sellest, et jõuaksid metrooga linna teise otsa uuele seansile või saaksid kindlasti filmiga koos käiva meene. Filme vaadatakse, kuid tihti taanduvad need teisejärguliseks kinoskäimise kõrval. Pealkiri ütleb õieti, see pole enam kino armastamine vaid maania. Nii nagu Fääri saarte alaväärsuskompleksi põdev linnapea näitas turistidele saare ainsat narkomaani ja väitis uhkelt, et ka neil on see suurlinnadega sarnane pahe, nii saame meie ka ühkelt öelda, et omame New Yorki cinefiilidele sarnast meest - filmiguru Tarmo Toomi. Dokumentaalfilmi soovitan !