The Straight Story

The Straight Story - David Lynch 1999

Lynchi läksin siis minagi vaatama aga nägemata mul see härrasmees jäigi. Sai hoopis kino "Kosmose" ukse taga sõpradega suts head juttu puhutud, paar vana võlga ära klaaritud, halba nalja heidetud ja tagasi koju kapsahautist sööma kõmbitud. Tegelikult olin terve selle külastuse suhtes väga skeptiline, seda transmeditaalset jura oli juba varem DVD pealt kuuldud-nähtud ning oma kesised lootused seoses Lynch´i jutuga, oleksin pannud pigem rahva küsimustele vastamisse. Juba eile õhtune AK näitas Lynchi mehena kes tuli siia andunud fännidele kraevahele kusema ja siiamaani kuuldud jutud vaid kinnitavad seda. Hollywood´i miljokas ei oma ikka vene kolkakülast pärit Kaspirovski laadset šarmi ja kui viimane viis terve saalitäie transi siis Lynchi puhul kehitati vaid nõutult õlgu ning vaid Veikko Õunpuu ja paar noort emo-kid´i olevat papi jutu peale ka paugu lahti saanud. Aga ilma Lynchita ei saanud minagi. Spirituaalse valgust kiirgava guru külaskäik tuletas meelde, et mul oli siiani vaatamata ta muruniidukimehest jutustav The Straight Story. Ilmumise ajal oli filmi ümber palju kõmu teemadel, et Lynch on end Disney´le maha müünud, teeb lastefilme ja on ära pööranud, kuid peale linastumist jäi kõik kuidagi vaikseks. Tean, et film käis festivalidel aga õiget ja õiglast arvustust ei leidnud kusagilt. Minule isiklikult jäi tunne, et see Lynchi film unustati lihtsalt ära. Seda suurem rõõm oli mul aga avastada, et tegu oli ääretult sümpaatse ja hea teosega. Mulle on alati meeldinud vaiksed road-movied kus näidatakse saagirohkeid kolletavaid viljapõlde, kauneid looduspaiku, paikkonna traditsioonilist eripära ja kohtumisi sõbralike kohalikega. Alvin Straight´i mitme nädalasel reisil muruniidukiga läbi Iowa naaberosariiki haiget venda vaatama, kohati mitmeid toredaid inimesi, filosofeeriti elu üle ja demonstreeriti kesklääne vapustavalt kauneid kullas põlde ning värvides metsi. Ilus, vaikne ja tasakaalukas. Tegemist ei olnud tegelikult ei Disney ega Lynchi filmiga. Mõlemat muidugi seal leidus ja täiesti lynchilikud kohad olid ka sees, kuid suuresplaanis meenutas teos hoopis tsilli indie-draamat. Sellis pingevabastajast feel good moviet mida tänapäeval osatakse paremini hinnata kui aastat kümme tagasi. Veider öelda aga minu jaoks oli tegu Lynch´i kõige parema filmiga. Ebalynchiliku aga see eest väga armsa ja positiivselt inspireeriva tööga. 4,5/5

Sissy Spacek oli lihtsalt võrratu !