Empty - Tühirand

Tühirand - Veiko Õunpuu 2006

Veiko Õunpuu debüüti sai tegelikult vaadatud juba mitmed kuud tagasi, kuid leidmata õigeid kiidusõnu lükkasin sellest kirjutamist pidevalt edasi. Kuna andsin lubaduse kirjutada kõigist nähtud filmidest, ei saa aga seekordki mööda hiilida ja võlg tuli varem või hiljem tasuda. Nüüdseks on ka juba Sügisball nähtud ja näotu oleks sellest varem juttu teha kui lavastaja varasemast filmist. Töökaaslane ütles, et peale Sügisballi nägemist tundub Tühirand parem ja mul tuleb temaga nõustuda. Esmase tule ja tõrva asemel suhtun ma praegu filmi palju reserveeritumalt aga eks need valusalt silma torganud nõmedused hakka ka ununema. Kunagi tuli Simpsonite sarja Ralph kinost Naked Lunch´i vaatamast ja teatas, et sai nimega petta kuna ei olnud seal miski naked ega lunch. Õunpuu ei peta vaatajat sest rand oli kenasti olemas ja film ise tühi. Tühi küll vaid emotsionaalse menüü poolest sest tavaari on see-eest kinolugu üpriski tihedalt täis topitud. Muidugi olen mina vale mees seda kasinat emotsionaalsust hindama, olen ju õnnelik inimene ja Tolgi, Eelmaa ning Jakobsoni pseudoprobleemid tunduvad minu jaoks lihtsalt pigem naeruväärsete kui tõsiselt kaasaelamist väärivatena. Ja kui nüüd olematu tundetase ära võtta, jääb järgi Õunpuule väga meelejärgi olev ja arvatavasti tulevikus ta firmamärgiks kujunev võlts tegevuse toimumise aeg (ajatus) koos märgina mõjuvate esemetega. Miksides kokku tänapäeva, okupatsiooni ja krooni tuleku aegset mööblit, riietust, autosid ja tarbeesemeid, luuakse justkui ajatu fantaasiahetk. See näitab aga, et tegu pole mitte eesti elu käsitleva realistliku tundedraamaga vaid mänguliselt valminud naljafilmi ja muinasjutuga. Tahtlikult või sellele mõtlemata vabaneb lavastaja tänu sellele igasugusest kriitikast teemadel, et nii need asjad ei käi või nii need asjad ei tegelikult tööta. Õunpuu võib käsi laiutada ja pareerida kõiki süüdistusi väites, et tegu on naljafilmiga, kas te siis aru ei saanud? Ulmalisele komöödiale vihjavad ka paar muud asja. Esiteks näitlejate valik, sest koomilisemalt mõjuvat vahvat vuntsi kui Rain Tolk oleks olnud vast raske leida ning mehe puterdav, tavanäitleja poolt hääldatud lausetest nii erinev kõnepruuk, et juba neid kahte omadust - välimust ja diktsiooni kokku pannes saab suureparase laadapajatsi. Teine komöödiale viitav tegur oli kogu filmi, ehk siis selle kahekümneviie arvestatava minuti sarnasus tummfilmile. Arvatavasti oli Õunpuu sundinud näitlejaid tähtsusetuid sõnu suust välja laskma vaid sellepärast, et eesti kinokülastaja seda ootab. Tati laadne sõnadeta koomika oleks lihtsalt liiga võõrana tundunud ja Õunpuu ei kartis esmalavastuses riski võtta. Näitlejate ülemängitud kehakeel jäi siiski tummfilmi kaanonitele truuks. Eriti oli seda märgata Taavi Eelmaa, minu isikliku lemmiku puhul. See film nõuab oma fäneditionit. Kõigepealt lõikan julmalt välja kõik suvalised hipilikud looduse keskel või rannas mõtisklemised ja helitausta leelotamised. Kus võimalik ka dialoogi, jättes sisse vaid paar lauset. Vaataja pole ju loll. Vaataja saab ka sõnadeta aru mida öelda tahetakse. Siis helindan paar kohta oma lemmikmuusikaga, keeran pildil värvid maha ja sätin ingliskeelse subtiitrirea sünkrooni. Selle komöödia puhul oligi vast koomilisem, et produktsioonifirma nõustus kasutuskõlbmatu ingliskeele subtiitrireaga DVD reliisi müüki laskma. Või oli see kaval kalkulatsioon, et kunagi saaks NTSC versiooni eest kõva raha küsida? 1,5/5

Maarja Jakobson, Taavi Eelmaa, Rain Tolk ja Mirtel Pohla võtete vaheajal rannas. Filmis naabrimeest kehastanud Juhan Ulfsak on fotoka nupule klõpsamas.