Zoo - Robinson Devor 2007Mina lootsin sellest filmist mille tagline on: "A look at the life of a Seattle man who died as a result of an unusual encounter with a horse", rohkem sellist Jerry Springer Show tüüpi odavat white trash meelelahutust kus loomaarmastajad rahva mõnituste saatel haiget juttu räägivad. Lavastaja Robinson Devor oli aga otsustanud suure kunsti kasuks. Visuaalne külg lavastuslikule dokfilmile oli tõesti fantastiliselt kena. Õhkond oli kergelt külm, tardunud ja müstiline ning rohkem kui ükskord meenutasid kaamera ette jäänud looduspildid maagillist Twin Peaksi linnakest. Meeletult kena karge pilt, kaunis justkui segu unistustest ja unenägudest. Isegi dramatiseeritud dokki sisse viidud äkilisemad kohad nagu politsei haarang sodomiitidele meenutas rohkem haldjate tantsupidu jaaniööl kui käed-raudu-ja-pikali otsest actionit.
Ühtegi Washingtoni osariigi zoofiili filmis ei näidatud ja kuulda sai vaid nende lindistatud intervjuusid. Koos kaunite visuaalsete kaadritega kõlas loomapilastajate ennast õigustav jutt väga malbelt ja mõistetavalt. Kui mõnel loomakaitse aktivistil või kohtu süüdistajal oleks ka lastud sõna vahele öelda, saaks hoopis teise, objektiivsema sõnumiga filmi. Praegu aga näidati kunsti ja kiideti armastust hobuse ja inimese vahel. Tuli meelde gayparaadi aegsed meedia kommentaatorid kes küsisid millal meil lapse- ja loomapilastajad oma rongkäiku pidama hakkavad? Just sellise sodoomia aksepteerimise suunas see dokfilm liigubki ja annaks homofoobide kätte relva pideva moraalse laostumise demonstreerimiseks. 
Sõnum pole ju mitte ainult tolerantsuse kasvatamine ja kõrvalseisja veidruste aksepteerimine, vaid zoofiilide poeetilised lookesed sidemest loomaga loovad ka võltsi kunstilis-esteetilise pildi toimunust. Lummavalt sulnis taustapilt ja intervjuude tekstid kokku annavad tunde justkui kõik toimuv oli ilus ja õige. Väära tunde. Lugu ise aga ju suht koom, hobune nikkus pealetükkiva kavaleri surnuks. 1,5/5
Veel üks tuntud horselover.
Sellega meenub, kuidas kunagi kooli ajal anti kirjandustunnis mingi nill raamatulist, kust pidi ühe teose läbi lugema. Eks ma siis vantsisingi raamatukokku ja hakkasin riiulite vahel teoseselgu lappama. Kätte sattus Andrus Kivirähu kirjutatud Romeo ja Julia. Ei mäleta enam mispidi see tolle raamatunimekirjaga seotud oli aga kuna mulle meeldis õpetajate konservatiivseid juuksekarvu lõhki ajada võtsin ma selle endale lugemiseks. Igatahes oli teos taskuformaadis ja võrreldes teiste väljapakutud paarisajaleheküljeliste teostega ainult mõnikümmend lehekülge paks. Siis kui jõudis kätte loetust jutustamise aeg tuli mul kogu klassile vesta sellest kuidas meie kirjanikuhärra pajatab metskitse äraarmumisest ja kui metsa ei jõua armsama juurde minna tuli vajatusi lammaste peal rahuldada. Hiljem õgiti see armastuse allikavett täis topitud vaene uluk ära.
ReplyDeleteEks sellised zoofiiliapalad on labase ärrituse peal väljas ja teos jääb ise parajaks rämpsuks. Mina läheneks asjale hulga peenemalt ja teeks näiteks Boris Vallejo joonistuste-laadse fantasy-filmi, kus kõrvalliiniks oleks kentauri ja inimese vaheline sahkerdamine. Kogu see liikidevahelise kargamise grotesk tuleks lahti laotada nii, et keskmismine vaataja ei saaks aru mida sa tahtsid öelda aga asi jõuaks vaistlikult siiski kohale.
Boris Vallejo piltides on jah kerge horse fetish sees. Käesolevas dokfilmis aga võtsid loomapilastajad hobust kui oma armastuse objekti aga mitte liiki. Nii, et liigi, st. hobuse fetishist tegelikult rääkida ei saa.
ReplyDeleteOma film aga tee kindlasti !