Ett Hål i mitt hjärta - Lukas Moodysson 2004Kaheksakümmend protsenti tüdimust ja kakskümmend uudset ja intrigeerivat filmitegemist. Kahjuks aga rohkem seda suvalist digikaameraga mässlemist nii, et ärritavad ja freaky way huvitavad tipud vajuvad üldisesse massi. Vaatad ja mõtled, et milleks selline film ja järsku näitab kaamera või sõnab näitleja midagi ennenägematult lahedat. Arvad, et lõpuks hakkab asi ilmet võtma, film miskis suunas tüürima ja kisub huvitavaks aga samas keeratakse taas tuure maha ning alustatakse uue nämmutava liiniga. Sõnumid mida jagatakse on juba paremas vormis varem nähtud ning nende sättimine Trollhättan´i korrusmaja kahetoalisesse korterisse pornofilmi võtteplatsile ei anna just palju juurde.
Tegemist oli omalaadse perefilmiga kus tuumiku moodustasid isast pornolavastaja ja tema teismeline invaliidist poeg, pornokas pandavat liha etendav 21 aastane noor neiu oli juskui ema ja teda rautav serbia sugutäkk väheke ulakas vanem vend. Siin võib hakata ajama pikka juttu naiste väärkohtlemisest, seksismist ja isa-poja möödarääkivast ja mõlemale ahistavana tunduvast suhtest, kuid see teema ei vii kuhugi. 
Lahendit paremaks elu korralduseks ei anta ja seda pole ka vaja. Tegelikkuses on kõik, olles küll endasse tõmbunud ja komplekside küüsis, selle situatsiooniga rahul ja isegi õnnelikud. Vaatajale masendavana tunduda võiv elu on lihtsalt teiste inimeste elu ja see ei pruugigi halvem olla. See on lihtsalt selle pere elu oma väikeste murede ja röömudega, see on nende maailm. 
Tundub küll sobiliku ja arusaadava järjena peale Moodysson´i Lilja 4-ever´it, kuid mina hindan meest ikka rohkem väheke banaalse aga armsa Fucking Åmål´i autorina. A Hole in My Heart´is ei pääse sõnum või selle puudumine, sest kahtlustan kas mees üldse midagi selgelt liikuma panna tahtis, esile kui samas Åmål´i väikelinnas toimunud looke aitas kindlasti paljusid inimesi. Šokeeriv näkku tagumine pole alati asjade valgustamisel parim lahendus, eriti aga siis kui see on igavalt tehtud ja konarlik. 2/5
Amatöörpornos kaasa lööv Tess näitab peagi oma operatsiooni käigus ära lõigatud häbememokkadega tussut.
Nägin 2005 a. PÖFFil. Pole kunagi ühelgi seansil näinud nii palju lahkuvaid inimesi. Shokeeriv film. Aga sõpradega pidasime vastu, kuid rahast hakkas väga kahju. Läksingi filmi vaatama Fuckin Amalist saadud väga heade mälestuste tõttu, kuid sain tohutu pettumuse osaliseks.
ReplyDeleteKuratlikult sünged kohad olid sees aga üldpilt jah tüütult lame.
ReplyDeleteEga siis draamat tohi kinno vaatama minna, he he !
Minu kokkupuude PÖFF iga on olnud vaid see, et olen seal vaatamas käinud igat skinheadi filmi ja mitte rohkem. Olen täiesti nišhi külastaja.
Ise ka rohkem selline n-ö nišikülastaja, eelmise aasta lemmikfilmiks jäigi vist "Gwoemul", Miike tükk jäi tõsiseks pettumuseks ning rohkem ei mäletagi, mida vaatasin, järelikult halb? Tavaliselt ma siiski annan mingitele huvitamate sisudega filmidele ka võimaluse, kuid alati millegipärast on pettumus missugune.
ReplyDeleteParim PÖFFi elamus on muidugi Miike "IZO" omal ajal, kus ma olin nii lakku täis (piletit kukkusid õhtul 15min enne seanssi ootamatult kätte), et kultuuriinimesed palusid turvameestel mind välja visata. Olen enda pattusid ka juba kahetsenud hööhöhö
Mulle PÖFF tegelikult ei meeldi kuna siis nädala jooksul muutuvad kõik järsku kõbvadeks kinospetsialistideks. Filme võib ju aasta ringi vaadata aga alles PÖFF-il kõik ärkavad ja siis sahistavad, et see on hea ja seda peab nägema. Tänapäeva tempo juures on 50% filmidest juba DVD-na enne müügil kui festivalile jõuavad aga ikka räägitakse neist filmidest kui mingitest elitaarsetest teostest, rariteetidest mida tuleb näha, muidu ei saagi.
ReplyDeleteSee ei ole küll mingi eesti teema. Rääkisin nädal tagai oma Philadelfias elava tuttavaga ja ta kurtis samuti festivali ajal linnas tuiavaid filmiteadlikke lolle. Mees ise käib Toronto festivalil ja mitte oma kodulinna omas.
Seal Toronto filmifestivalil oli tänavu kõvasti puhast kulda olnud nii palju kui ma erinevaid reportaazhe lugesin.
ReplyDelete"Dai-Nipponjin"
An eccentric man aged about 40 lives alone in a decrepit house in Tokyo. He periodically transforms into a giant, about 30 meters tall, and defends Japan by battling similarly sized monsters that turn up and destroy buildings. The giant and the monsters are computer-generated.
Hehe, ei saa halb olla ju...
Kõlab maru ahvatlevalt. Loodame, et ADC aitab.
ReplyDelete