Olin koos Marko Sarapuu ( legendaarne SpecterX ), Risto Rinde ja "Sam" Jaansoniga üheksakümnendate alguses esimesi tüüpe eestis kes end auga hackeriteks võisid pidada. Net oli just tulnud ja kui näpud klaviatuuriga ära harjusid, ning silm koodi lugema õppis läks kõik ludinalt, keegi uksi ja aknaid sel ajal veel kinni panna ei osanud. Loomulikult ei midagi kriminaalset, kuigi hiljem jah, asi kiskus mõnel mehel raha peale ja Marko Sarapuu istub hetkel USA-s oma kümneaastast vanglakaristust. Alul oli fun kolada ringi ükskõik kelle või mille arvutis, kuid varsti tüütas see mind ära. Istusin laua taha ja kirjutasin stsenaariumi "Binaarne sõdalane" mille järgi kaks aastat hiljem vändati film nimega The Matrix. Pappi kukkus ei rohkem ega vähem kui 72 000 dollarit ja aeg oli arvutitelt kinnisvarale üle minna. Aprillis veel käisin küberrünnakute ajal paari noorema kutiga turvaauke kinni mätsimas aga mingit erilist tõmmet mul enam kahendkoodi seiklema või hexadecimaliga mängima minna pole olnud, filmid on palju mõnusam ajaviide kui klaviatuuri taga silmi punaseks ajada. No DH4-ja läksin siiski uudishimuga vaatama, rohkem küll Bruce Willise kui superserverite pärast. Kahjuks jäi filmi alguses toimunud tulevahetus rumala arvuti-nerdi kodus terve filmi kõige põnevamaks kohaks ja andis mulle vale võtme edasi minekuks. Kogu see korteri auklikuks tulistamise stseen meenutas mulle oma meelega-kogemata actionis HK kroonitud kuninga Johnny To lavastatud hetki, ning millegi pärast arvasin, et lõpuks ometi ollakse Hollywoodis põnevuse kuvimisel astutud õiget teed. Mõne aja pärast muutus DH4 Johnny To filmist tüüpiliseks Hong Kongi põnevikuks kus autod igas filmis rammivad helikopereid, palgamõrvarid jälitavad kodeerijaid ja üks relva pide vahetub järjest teisega. Olgu, saame aru. Siis aga muteerus film järsku USA militarismi ja Bushi valitsust kriitiseerivaks dokumentaaliks mis ilmekalt demonstreeris, et riik ongi võimetu Iraagis midagi korda saatma. Kui hävituslennuk oma smart rakettidega ei suuda maha võtta teel sõitvat rekkat, no mis lootust USA armeel siis veel on tankide ja suurtükkide vastu, maa-õhk tüüpi raketiseadeldistest rääkimata. Bush juunior kes on tagasi lükanud ettepanekud tugevdada arvutikaitse süsteeme ja selle asemel pannud kogu kaitseraha ebaefektiivsetesse Lockheed Martin´i toodetud rakettidesse, ning lasknud riigi sõjaväe lennukoolides distsiplineerimatusel lokata nii, et iga lendur käitub linnas tuld andes ja "lennates" nagu mõtlematu maniakk, ei vääri presidendiks tagasi valimist. Selge ja arusaadav sõnum mis filmi vahendusel jõuab miljonite jänkideni. Kokkuvõttes minu jaoks taas liiga palju plahvatusi ja lõhkumist, liiga Hollywood. Kunagi taheti Die Hard 3 teha stsenaariumi järgi mis oleks John McClane´i viinud džunglisse kurjategijaid ükshaaval nottima. See versioon oleks minu jaoks kindlasti parem olnud, sest vihmametsas ei saa kihutada ega ka eriti midagi õhku lasta. DH4 oli arvutispetsile minus rohkem kui põneviku vaatajale. 2/5
Live Free or Die Hard´ist tehti loomulikult kohe ka videomäng.
Peaks nõustuma :)
ReplyDeleteTore, et minuga ühel arvamusel ollakse, seda ei juhtu just tihti. He he !
ReplyDelete