Tuesday, August 07, 2007

Gypsy 83

Gypsy 83 - Todd Stephens 2001

Kunagi ühes intervjuus rääkis Robert Smith kuidas nad oma USA turnee ajal otsustasid tuuribussiga highway´lt kõrvale keerata ja kuhugi kohalikku väikelinna ehtameerikalikku lõunat sööma minna. Diner´isse sisenedes märkasid nad seal istumas kahte musta riietunud, meigi ja sassis juustega ilmselget Cure´i fänni, kes bändimehi nähes pea ogaraks läksid. Varsti jooksis kokku terve linn, et näha viit maailmakuulsat muusikut nende söögimajas einetamas, tehti pilte, ning jagati autogramme kuigi peale 2 fänni polnud keegi linnas varem bändist kuulnudki. Hiljem aga kirjutasid fännid, et praegu kuulavad kõik linnas Cure´i ja muud tumeda tooniga rocki, ning nemad on nüüd kõige kunnimad tüübid, endistest veidrikest oli tänu juhuslikule külaskäigule saanud austatud linnakodanikud.Ohio väikelinna kaks veidrikku: muusikute perest pärit 25 aastane Stevie Nicks´i fännist kogukas lauljatar Gypsy ja tema 18 aastane sõber Clive, Cure´i austajast gooti look´iga gay otsustavad sõita New York´i, et osaleda "The Night of 1,000 Stevies" laulukonkursil. Gypsy ema sõitis samuti kunagi pere hüljates suurlinna oma unistust täide viima ja Gypsy´le tundub justkui reedaks temagi seekord isa. Clive aga on just oma seksuaalsust avastamas, ning road trip to NYC on tema jaoks hoolimata hiljutisest vanemate kaotusest ja sellega seotud murest, rohkem nagu esimene suur seiklus, pääs ahistavast väikelinna elust. Teel käiakse redneck´de kõrtsus laulmas karaoket, juuakse wannabe diiva Bambi LeBleau´ga bloody mary´sid, võetakse peale hääletav kiimas amish ja tehakse vastusattuvates surnuaedades gothic fotosessioone. Mina ootasin väheke enam sellist gothic alternatiivsuunda tutvustavat filmi kus taustaks mängib elektrooniline muss ja tume rock, kuid see polnud filmitegijale seekord eesmärgiks. Kõlab küll üks mõnus elektro pala ja paar korda tantsitakse Robert Smith´i vokaali järgi aga suurem osa on pühendatud lihtsalt kahe inimese sõprusele, valule ja unistustele, mida pitsid ja must meik vaid raamivad. Peategelased olid aga väga sümpaatsed ja tänu sellele meeldis filmgi mulle rohkem kui muidu sellisest üpriski tüüpilisest koomiliste seikadega road moviest oodata oleks võinud. 3/5
Cypsy suur lemmik ja iidol Stevie Nicks.

6 comments:

  1. the cure'st ei tea ma midagi aga stevie nicks ja fleetwood mac on väga head.

    ReplyDelete
  2. paar Fleetwood Mac´i lugu istucad endalegi, isegi Lauril on vist plaat, või laenas sinult kunagi.

    ReplyDelete
  3. The Cure´il on kaks lugu, mis mulle täiega meeldivad... "Friday I´m in Love" ja "Lullaby". Teised olid suht tuimad minu jaoks, vähemalt niipalju, kui ma seda Greatest Hits plaati kuulasin.

    ReplyDelete
  4. Muule on meeldinud esimene album Three Imaginary Boys enim, hiljem on lugude kaupa ja see Wish kust "Friday I´m in Love" peal on, oli juba Cure´i hääbumine minu jaoks. Samas vist mingit laadi rahaline läbilöök neile. Cure coverplaati kus rootsi sündibändid oma versioone teevad kuulan tihedamini kui originaal esituses.

    ReplyDelete
  5. «Three Imaginary Boys» on ka «Boys Don't Cry»... minul on just see versioon... ning see album erineb muust järgnevast ikka üsna tugevalt...

    Isiklik lemmik on album «Pornography», ilmselt ka seetõttu, et mul oli see esimene... väga huvitavad on «Seventeen Seconds» ja «Japanese Whispers».

    Viimane tõeline album oli minu jaoks «Disintegration» ning «Fascination Street» sellelt on minu jaoks bändi kõigi aegade parim lugu...

    Edasised albumid... noh, tore on, et olemas on...

    Stevie Nicks ja Fleetwood Mac on minust mööda läinud ja ma tõesti loodan, et see nii ka jääb...

    Seda filmi aga täitsa vaataks...

    ReplyDelete
  6. Disintegration oli udu indiemeeste seas popim album.

    Filmi saad, arvasingi, et võib sind huvitada tänu väiksele gothic nükkele.

    ReplyDelete