Simpsonite seriaal on üks igati mõnus vaatamine ja seda oli ka täispikk film. Ei midagi erilisemat, suuremat ega sügavamat, lihtsalt sama hea nagu ükskõik milline seriaaliepisood. Samad tegelased ja sama ülesehitusega naljad. Naerda sai südamest, kuid kahjuks jäi filmi teine pool rohkem pereväärtustele rõhudes huumoris kasisemaks, ehk nagu ütles filmikriitik Jaan Ruus hiljem vestibülis juttu puhudes, et Simpsonid on alati head kui Homer sigatseb ja käkki keerab aga muutub alati märgatavalt leigemaks kui Homer oma vigu parandada püüab. Filmikriitik Kristina Davidjants lisas, et ilma Homeri lemmikpõrsa Spiderpig´ita oleks film kohe hulka kehvem olnud, selles väikeses vallatus roosas rõngasabas oli tunda Liv Ullmann´likku sügavust ja Jeanne Moreau´likku pühendumust oma rolli tegemisel. Spiderpig oli tõesti lahe. Me jäime filmikriitik Karlo Funk´iga veel saali kuni lõputiitrite viimase tekstini lootuses seda laes kõndivak põssat veelkord näha aga ei. Filmis kõige parema rolli teinud kõrvalosatäitjat enam ekraanile ei lastud ja tänu sellele panen praegu hindamisel paar punkti vähem. Koos minuga olid kinosaalis veel Tauno Kangro kes kordagi ei naernud, maailma lühim telediktor Urmas Liiv kes pidevalt itsitas peene naisehäälega ja lausa wiesenthaanliku jonnakusega Hitleri pildiga särke otsiv Mihkel Raud. Viimane oli animatsioonis väheke pettunud, nalja oli aga särke mitte, jälle jääb ajaleheveeru kolumn kirjutamata. 3/5
Spiderpig ja tema "isa".
Nägin ka nüüd ära. Jah, nagu tavaline Simsonite osa pikaks venitatuna, 3 on just õige hinne.
ReplyDeleteaga spiderpig oli nunnu, onju?
ReplyDeleteTäiesti mõttetu, ma ei saand sest põrsa sissetoomisest üldse aru, välja arvatud, et seapasa uputamisega sai intriig mõnes mõttes alguse.
ReplyDeleteMuidu üsna tobe ja nürina tunduv lõik oli see seaga.
Lauri