A Big Bang Love : Juvenile - 4.6 Billion Years of Love

46-okunen no koi - Takashi Miike 2006

Miike oli kunagi mul vaat, et jumala staatusesse tõstetud. Kõik filmid tundusid nii rajud ja vägevad, jagas ju mees heldekäeliselt veidraid musta huumoriga vürtsitatud põnevikke, horror filme, ulmekaid, komöödiaid ja isegi sõnumiga peredraamasid. Silmad jõllis ja meeled valla sai üks Dead or Alive asendatud teisega ja kolmas oli ootamas, vahele veel Ichi´sid, Katakurisid, Fudoh´eid, Q´sid ja Shinjuku krimi lugusid. Mingil hetkel läks see Mikke teema aga kuidagi leigeks, kõik mehe tähtsamad tööd sai nähtud ja nagu Opski ütles kui talt Yakuza Demon´it laenasin, et Miiket on palju ja sul võib teda palju olla aga vaadata ikka kõiki ei jõua ega viitsi. Yakuza Demon on mul nüüd üle poole aasta puutumatult riiulil vedelenud aga näe, Miike Juvenile´i toppisin kohe kui sain masinasse. Suures plaanis võiks öelda nii, et Miike teeb seekord Lars von Trier´i Dogville´i, ehk kasutab kohati samasuguseid nappe stuudio dekoratsioone ja maha joonistatud vaheseinte ning koridoride plaane. Paari mööblitüki, ning valguse ja varju mänguga luuakse illusioon ruumist, samas aga on võimalik paari ümberpaigutusega tervet seda "tuba" muuta. Niimoodi asju liigutades ja kaameranurki muutes suudeti anda näiteks vangikongist erinev pilt pea iga kord kui seda näidati. Visuaalsele küljele oli rõhku pandud, kuid kõik oli ikka kuidagi miikelikult odav, sellises heas mõttes kokkuhoidlik. Mees justkui töötaks ikka veel straight to video filme tehes kus iga jeen on kirjas ja mitte ei võtaks festivalireserveeringuid oma filmidele juba enne valmimist. Kasutatud oli nii digikaamera pilti kui ka töödud hetkeks sisse animeeritud lõik aga minule isiklikult jättis see veidi liiga moeka mulje, sellise trendi jahtimise tunde. Film ise oma noortevanglas toimunud homoseksuaalse suhte pingest põhjustatud mõrvaga jättis algul väga segase mulje, kuid filmi kestel hakkab pilti selgemaks lööma. Režissöör oli püüdnud nii pilte kui lausekatkeid segi ajades väheke vaatajat arusaamatusest ärevaks ajada, et siis teda taas õigele rajale juhatades heameel tekkida saaks. Igaüks proovib ju stoorit ja filmi pointi läbi hammustada, ning mind vähemalt hakkas film liini selginedes kohe mitu korda enam huvitama, olin end varem juba tüütuks mindfuck´iks häälestanud. Kaunis pilt, erinevate storytellingute tehnikate segu ja normaalne kriminull, kahjuks aga ikkagi üpris mittemidagi ütlev ja keskpärane. Täpselt selline festivali kaunistöö millest võib veiniklaasi taga inteligentset juttu ajada, ning tunde targutada, teades aga sisimas, et tegelikult pani kinosaalis haigutama. 2/5

Koloonia kõrval ootas rakett pääsu kosmosesse.