Miss Sweden

Fröken Sverige - Tova Magnusson-Norling 2004

Miss Sweden filmi näitas ETV reede hilisõhtul ja tekitas sellega minus küsimuse miks peaks noortefilmi algusajaks olema nii hiline kellaaeg? Väheke liiga noortepärane on programmijuhil arvata, et veeran üks kõik teismelised veel ärkvel ja valmis filmi vaatama. Minu objektiivne arvamus on, et selle filmi potensiaalne sihtgrupp oli reede öösel veerand üks purupurjus kas rockkontserdil, telkimas, saunapeol või korteriläbul. Vaid noor möku istub sel ajal kodus ja ega temagi telerit passi vaid silub photoshopis oma pilte rate´i konto jaoks või kiimleb jututubades. Veeran üks reede õhtul noortefilmile ? WTF ?Aastaid tagasi läks isaga vesteldes jutt McDonaldsis söömise peale ja mina hakkasin entusiastlikult seletama oma vastasseisu suurkorporatsioonidele ja kogu fast food kultuurile. Isa vaid muigas ja arvas, et minu elu saab keeruline olema. Sellest on nüüd aega möödas ja kunagisest liberaalsest idioodist on saanud rahvusmeelne konservatiiv kes peab lugu hamburgerist ja Pepsist. Loomulikult on jäänud alles teatud tooted ja rõivamargid millesse ma raha ei panusta, kuid asi pole enam pooltki nii radikaalne kui tosin aastat tagasi. Aastakese pidasin isegi taimetoitlasena vastu. Nüüd tassige aga vaid vorste, lihapalu, sinke ja pasteete ette, nurisemata pistan kõik pintslisse. He he ! Miss Sweden algabki näidates liberaalseid vasakpoolseid kes võitlevad soolise võrdüõiguslikkuse ja loomade õiglase kohtlemise eest. 19 aastane Moa ( Alexandra Dahlström - Fucking Åmål ) on aga väheke teisest puust plika ja endast korraliku poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivse noore vormimine ei taha õnnestuda. Talle meeldib hoopis kirevad firmarõivad, tugev meik ( ehk litsimeik nagu sõbrannad seda taunides nimetavad ) ja naiivne lõbus poliitilise ängita rootsi popmuusika. Peagi tekib konflikt sõpradega ja pisike Moa peab leidma sisemist jõudu end üksi maksma panna ja püsivust sassis meessuhete lahtiharutamiseks. Film oli mõnus iroonia rootsi "teravate noorte" pihta, kuid armastus ja suhtedraamana üpris üheülbaline ja ettearvatav. Moa tegelaskuju oli aga vähemalt minu jaoks tegutsejalikult sümpaatne, meenutades kergelt oma Pariisi kaksikõde Amelie´d. Teate küll seda Amelie´d, keda ma vähemalt kord kuus oma blogis mainin. 2,5/5

Alexandra Dahlström