Kunagi oli animenälg nii suur, et plaanisime Opsiga väikest pettust filmide saamiseks. Mõte oli nimelt selles, et osta Cosmos Kontrolli nimelisest plaadipoest filmi originaal VHS ja peale läbi vaatamist, ning ümberlindistamist viie see kauplusesse tagasi, süüdistada NTSC formaati mis videomakis ei tööta ja nõuda raha tagasi. Ma ei mäleta kas plaan oli seda mitu korda teha, kuid vähemalt korra pea õnnestus. Puudu jäi vaid ümberlindistamine. Kuigi mu vana makk ei tunnistanud MacroVision koopiakaitset, jäi tänu ta kohatisele tujukusele NTSC suhtes seekord koopia tegemata. Olin tegelikult kogu selle loo juba unustanud ja kui Ops pakkus välja, et vaataks seda filmi koos, oli vaid hämar äratundmine seoses nimega Dagger of Kamui. Ops siis värskendas mu mälu ja asusime taas üle kümne aasta seda seikluslikku animet vaatama.
Seitse aastat joonistamist ja kolm aastat post-productionit ütles lisade hulgas olev trailer ja filmi vaadates võis seda uskuda küll. Oma aja kohta oli Kamui kindlasti anime viimane sõna ja Akira saabumiseni oli jäänud veel aastaid. Pole küll palju selle aja animesid vaadanud ( hiljuti sai küll Amon Saga ära nähtud ), kuid minu arust oli teos ikka pea jagu üle kõigest sel ajal ilmunust. Joonistatud oli selgelt ja ilusalt, minemata sel ajal populaarsetesse koomilistesse liialdustesse mis mind alati häirinud on. Vaid filmi alul võis märgata väikest proportsioonide ebaloogilisust, kuid asi võis olla tingitud ka tegelaskuju nõiduslikest võimetest, sealjuures ka maagiast näida suuremana. Ka oli ääretult meeldiv, et hoolimata oma üle kahetunnisest kestvusest, pakkus film pidevalt uusi ja originaalseid visuaalseid lahendusi nii võitlusstseenides kui näiteks dialoogi kujutamisel. Kogu graafilist tulevärki ei kasutatud korraga, vaid anti vaatajale just parajalt, et tuju hea ja huvi üleval püsiks. Rintaro ( Metoroporisu ) tööle võiks ette heita vaid püüdu lugu liialt suurehaardeliseks ajada. Välja murtakse jaapani piiridest ja külastatakse isegi metsikut läänt, kohtutakse indiaanlaste, kõrtsis purjutavate kauboide ja Mark Twainiga. Minu jaoks oleks võinud vabalt selle kapten grantiliku kontinentide külastuse jätta ja keskenduda vaid ninjaõpilase Jiro kättemaksuteele oma vanemate surma eest. Loobuda oleks pidanud paarist tegelasest, kuid kuna ülejäänud karakterid olid tugevalt esile toodud ja oma erilisuses meeldejäävad, poleks nende puudus midagi muutnud. Hea anime, mida oli kuumal pärastlõunal sõbraga jäätist limpsides eri tsill vaadata. 4/5
Opsi lemmiktegelane - imekaunis ja surmav Oyuki.
Et siis... tahaks!
ReplyDeleteKahjuks mul seda pole, oli laenatud DVD.
ReplyDeletePull ja tema väljaheide...
ReplyDeleteSelle uuesti saamine pole teab mis raske aga mul puudub absoluutselt isu hetkel sellega tegelema hakata. Elad üle ja võib-olla tulevikus saad.
ReplyDeleteVõin sulle sellest ise koopia teha.
ReplyDeleteTänud!!!
ReplyDeleteSweet!
ReplyDelete