Children Shouldn't Play with Dead Things - Revenge of the Living Dead

Children Shouldn't Play with Dead Things - Things from the Dead - Bob Clark 1972

Eile käisin üle hulga aja taas Tartus. Milline meeldiv kogemus. Lõpuks ometi olid nad suutnud laadaplatsi asemele ehitada tsilli jaheda ostukeskuse kus eskalaatorid ja liftid aitavad inimestel jõuda korruselt korrusele, tehnika võidukäik linnas kus kõik muidu vaid jala käivad. Mina sõitsin koos sõbra Nuksiga kõige viimasele korrusele terrassile õlut rüüpama ja linna imetlema. Kummutades õlleklaasi panin tähele paari fakti Tartu ja tartlaste kohta. Tartlased armastavad maksta krediitkaardiga, sest see tundub neile uudne ja kardavad paaniliselt sularaha, et mitte jätta endast muljet kui trenditeadmatutest maakatest. Tartlased armastavad kanda siniseid särke kirjaga EESTI, nägin vähemalt tosinat noort sellisega ja kerjata kaaslastelt raha inglise keeles. Kultuurne ja keeleteadlik see meie talurahvas, pole midagi öelda. Tartu on pankade ja noorte linn, ükskõik kuhu suunas vaatad, näed ikka pangahoonet ( kus saab krediitkaarti teha ) või sularahaautomaati ( kus saab krediitkaardiga kekata ) ja trobikonda noori kaardid näppus venivalt, justkui aegluubis liikumas. Tundub, et jutt sellest kuidas maal on aeglasem elurütm vastab tõele. Vanemaid kui 35 eluaastat seekord näha ei õnnestunudki. Üpris creepy stuff, kohe tulid meelde filmid Logan's Run ja Zardoz. Kui nüüd veel lisada Soylent Green, peaks lugeja mõistma mis Taru linnas arvatavasti tegelikult toimub. Hea, et buss mind ruttu linna tagasi tõi, maaelu hirmutas pisut oma karmuses. Koju jõudes olin piisavalt väsinud, et tõsisemate filmide vaatamisega end mitte vaevata ja võtsin ette selle "zombie komöödia". Natuke zombie ja natuke komöödia, suuremalt jaolt üks piinav kogemus. Film mis pidanuks olema freaky camp kogemus jäi kahjuks vaid üheks tüütuks jandiks. Tund aega vaid lobiseti ja siis sai mõne minuti näha ka hauast tõusnuid majja barrikeerunud noori ründamas. Nii väga väga tavaline. 1/5