The Unseeable

Pen choo kab pee - Wisit Sasanatieng 2006

Wisit Sasanatieng on alati olnud omanäoline režissöör. Tegi end technicolour toonides thai spaghetti westerniga ( või oleks õigem öelda tom yam westerniga ) Tears of the Black Tiger koheselt üle maailma tuntuks ja jõudis isegi meie maa televisiooni ekraanidele. Järgnev, pisut Amélie´d meenutav ( kui keegi annaks mulle igakord kui oma blogis Amelie´d võrdlusena toon krooni, oleksin juba ropprikas mees - he he ) draama Citizen Dog oli vaatamata veidike venivale lõpule samuti originaalne ja üdini nauditav linalugu. Ühesõnaga pakkunud seda head thai kino mida kahjuks viimaseaja sealse kinokunsti trende jälgides järjest vähem tuleb. Sarnaselt korea kinole on ka thai muutumas Hollywoodi remake´ide tootjaks, samad jaburdused ja mõtetused. Ka seekord oli lavastaja välja tulnud omapärase ideega. Nimelt oli mees teinud valmis stiilipuhta gooti horror filmi mille tegevus toimus aga uduse ja kõleda britannia maamõisa asemel hoopis troopiliselt kuumas kolmekümnendate aastate Taimaal asuvas villas. Noor rase naine saabub värava taha otsima oma kadunud peigmeest. Peatselt sünnitama asuval naisel lubatakse puhkama jääda villa abihoonesse, kuid keelatakse rangelt liikumine põhihoone lähedal ja oma nina toppimine ümber toimuvasse. Noort peatset ema hakkab abistama tondijutte armastav naiivne ja rumal maatüdruk, ning koos otsustatakse uurida majas toimuvaid seletamatuid juhtumisi. Nimelt jookseb majas öösiti ringi naerev plikatirts ja aias kaevab tume mehekogu maad, veidraid märke leiab aga teisigi. Ei tea miks Wisit Sasanatieng otsustas seekord horror-filmi kasuks, terve aasia vorbib neid ju nagunii. Loomulikult oli ta ülesandega hästi hakkama saanud ja mingist odavast aasia horrorist me seekord ei räägi. Mitte ka sellisest visuaalsest maiuspalast nagu mehe varasemad filmid, kuid piisavalt huvitavast teosest mis oma pildis oli ilus kohe kindlasti. Terve kummitusloo ülesehitus ja demonstreerimine meenutas küll analoogseid Inglismaa tondijutte, kuid mõnus troopilisest palavusest tingitud nõks oli asjal siiski juures. Klassikaline, aga siiski erinev, justkui gooti horrori mix j-horroriga, sisse veel paar tilka ajastuhõngulist armastusdraamat. Ausalt öeldes praegu, kui film on nädalakese mõtteis loksunud, annan isegi punkti rohkem kui peale vaatamist oleksin teinud. Nii nagu vaest noort ema painasid villas igatsorti tegelased, nii jäi mindki miskit selle filmi puhul kummitama. Vist see, et omanäolisemat õudusfilmi tuleb aasia kontinendilt järjest harvemini ja seda rohkem tuleb hinnata seda mis erineb. 4/5

Teenijatüdruk räägib taas hirmsaid tondilugusid end ülespoonud kodukäijatest.